Üheksas päev

Taas päev, mis ise vaja ära sisustada. Hommikul pikem uni ja siis IT tunnike ning kui väljas päike juba tõsiselt aknast sisse hakkas paistma, asusime mõtlema, mida ülejäänud päevaga teha. Liis tegi kiire otsuse ja kimas välja kooliaeda päikese kätte. Me Veikoga võtsime rattad ja läksime linna vaatama, kas äkki mõni pood lahti on. Alles oli pühapäev, mil kõik kauplused kinni on ja kuna oli kohalik püha, olid ka sellel esmaspäeval kõik kohad kinni. Istusime siis esimesse kohvikusse maha ja mõtlesime veiniklaasi taga mis edasi teha. Otsustasime minna lihtsalt rattaga linna serva poole vaatama, äkki on mõni suurem tankla seal. Sõitsime ja sõitsime kuni teeviit näitas järgmist linnakest 4km. Mis seal ikka, lähme vaatame. Tee viis läbi mäekuru ja sõit oli meeldiv.

 Mõned peatused, et vaateid nautida ja siis keerasime vaatamisväärsustega tutvuma. Ette jäi Kronseggi linnus ja pärast kümmet minutit väga higist mäkketõusu, olimegi linnuse juures. Vanust sellel 750 aastat ja vaatamata oma kõrgele eale nägi ta väga kõbus välja.

Siis jätkasime oma teekonda Schilterni linnakese poole. Tee aga kippus hinge seest võtma. Õnneks oli tee käänuline ja nii sai enne iga kurvi hellitada lootust, et ehk oli see viimane tõus ja edasi läheb kergemaks - ei läinud. Kogu 2km oli ülesmäkke ja isegi nii heas vormis ja trimmis poisid nagu me oleme, pidime vahepeal väikese hingetõmbe võtma. Kohale me igatahes saime. Linnake, nagu nad kõik siin, ilus ja puhas ja inimtühi. Sõitsime linnast läbi ja leidsime teeviida, mis lubas tagasi kodulinna läbi viinamarjaväljade viia, selle võtsimegi ja nagu lubatud, nii ka oli. Olime päris kõrgele roninud ja need 7km, mis meil tuli sõita, oli täis kauneid vaateid lähedalasuvatele viinapuuvälju täis mäekulgedele ja all asuvatele linnakestele.

Sõit kestis masendavalt vähe aega, kuna me väntama ei pidanud siis kulus kogu tähelepanu pidurdamisele ja seda me pidime tegema hoolega. Laskumine oli nii terav ja kiire, et allajõudes olid meil kõrvad lukus. Aga juba enne kui alla jõudsime, lubasime seda teed veel kindlasti sõita. See oli lihtsalt nii äge. Õhtul võtsime ette esimese ühise käigu kohaliku veinikultuuri A-sse ja O-sse - heurigeri. Kooli läheduses on üks tore koht, Weinschlössl, kus me muidugi Veikoga juba eelluuret oleme teinud. Täna õhtul siis ühine pidulik söömaaeg ja kenasti sai see ka jäädvustatud (kroonikakirjutajana jäin mina objektiivi valele poole).
Peale seda natuke veel kodus tiksumist ning tuttu me läksimegi (homme varajane äratus).