Esimene praktikapäev möödus suures osas reisimise tähe all. Hommikul neljast Tallinna poole ja seitsmese lennukiga Münchenisse. Paar tundi seal lennujaamaga tutvumseks ja edasi lennates Viini poole. Liisile, kellele see oli elu esimeseks lennureisiks oli see päris huvitav kogemus kuna lennuk sattus päris korralikku turbulensi ning maandumine oli samuti väikese libastumisega. Viinis võttis meid vastu väike vihmasabin ja jahe tuul. Pärast bussireisi kesklinna ja väikest metroosõitu, oli järgmine katsumus oodata lahtisel platvormil rongi. Tuuleke oli selleks ajaks juba nooreks tormiks paisunud ning vihma kallas päris korralikult. Meile, kes me soojalainelisest eestist lahkudes just mitte kõige soojemalt riides polnud, oli see päris masendav kogemus. Võõras kohas koerailmaga teel tundmatusse....
Siiski jõudsime lõppjaama, kus meile kooli esindaja vastu oli tulnud. Kirjelduses oli öeldud, et ta ei räägi inglise keelt... unustati mainida aga et ta ei räägi ka saksa keelt, vaid ainult oma austria murrakut, mis meile kõlas nagu kõige kollasema kontinendi jutumulin. Kooli kohalejõudnutena tutvustati meile meie peatuspaika ja jäeti kuni koolipoolse projektijuhi tulekuni sellega tutvuma. Ütleme nii et pärast Räpina uut ühikat, tundus see elamine pisut 80-test. Tegime ka tiiru ümber kooli ja näidisaia. Natuke ka pildimaterjali -
Hea küll, peale ootamist ja kooli ning kooli aiaga omalkäel tutvumist ilmus ka meie kontakt Andreas ja asusime kauaoodatud õhtusöögi kallale.
Kuna kõhud olid päris tühjad, tabas meid paras pettumus pakutavas õhutusöögis, milleks oli "tee-ise endale õhtusöök" leivaviilust ja singi-juustuvalikust koos morsiga. Ei saanud kauaoodatud kosutavat kõhutäit ja mossis meelega jätkasime oma koolitutvumise tuuri. Kool on päris tubli. Vanad ajaloolised hooned ning sisustatud kaasaegsete vahenditega. Jõusaal, spordisaal, arvutiklass, suur söögisaal ja poiste/tüdrukute eraldi korrustel asuvad elupaigad. Edasi andis Andreas meile töökohta sõitmiseks jalgrattad välja ning varsti ta lahkus ja me jäime oma esimese ööga üksi.
Kuna kõhud olid päris tühjad, tabas meid paras pettumus pakutavas õhutusöögis, milleks oli "tee-ise endale õhtusöök" leivaviilust ja singi-juustuvalikust koos morsiga. Ei saanud kauaoodatud kosutavat kõhutäit ja mossis meelega jätkasime oma koolitutvumise tuuri. Kool on päris tubli. Vanad ajaloolised hooned ning sisustatud kaasaegsete vahenditega. Jõusaal, spordisaal, arvutiklass, suur söögisaal ja poiste/tüdrukute eraldi korrustel asuvad elupaigad. Edasi andis Andreas meile töökohta sõitmiseks jalgrattad välja ning varsti ta lahkus ja me jäime oma esimese ööga üksi.
