Kümnes päev

Üle pika aja on kätte jõudnud päev, millal saab taas tööle minna. Kuna eilne püha tähendab koolilastele veel ühte lisapäeva, on kool ja seega ka köök, jätkuvalt suletud. Hommikukohv ja võileib hinge all, ilmusime poole kaheksast tööle. Esimeseks tööks saime juba kodust tuttava maa kaevamise. Vaja oli kaevata üles üks peenar suures kasvuhoones. Peenar umbes 1.60m lai ja 30m pikk (ükspäev peaks kasvuhoone ära mõõtma).

 Kahele suurele eesti mehele polnud see mingi töö ja tunni pärast olime jälle käsi püsti tööd küsimas. Täna ennelõunal töötasime teise mehe käe all. See mees tegeles kõige lilledesse puutuvaga ja nii andis Gerald meile järgmiseks tööks hiigelpikkade liiliate lõikamise. Neile oli parasjagu kiire tellimus ja nii meie lõikasime ja viisime Geraldile lilled ning tema tõmbas varred puhtaks ja pakkis kenasti sisse.

 Ta ütles et lilled müüakse aiandusfirmadele edasimüümiseks ja hind on 1.10. Lõpphind pidi kuskil 2,8 - 3 euri olema. Küsimuse peale, kas järgmine aasta kasutatakse jälle samu sibulaid, saime vastuseks et ei, kõik läheb minema viskamisele ja järgmisel aastal kasutatkase jälle uusi. Teisel ja edaspidistel aastatel enam nii pikki ei pidavat saama. Töö konti ei murdnud ning varsti olime ka sellest jagu saanud. Uue töö küsimine pani pealiku pead sügama aga kimbatus ei kestnud kaua sest me just ennist olime nii hästi ennast kaevamises näidanud ja seda tööd me nüüd jälle saime.

Sooja ilmaga on kasvuhoones kaevamine päris palav töö ja raamide, restide ja torude vahel ka mitte kõige mugavam. Tegime vahepeal pausi ja luusisime aiandi masinapargi juures ringi. Päris põnevaid masinaid oli seal.

Siiski, enne keskpäeva olime ka selle töö seljatanud ning saime uuesti juba vana tuttava Reinhardi käsutusse. Teemaks oli kasvuhoone tühjendamine sinna viidud taimedest. Kogu kasvuhoone põrand oli täis erinevaid maitsetaimi ja lilli ning kuna oli aeg sinna kasvuhoonesse panna paprikat ja tomatit, pidi nüüd selleks ruumi tegema ja potid õue laiali laotama. Lähipäevadel asetleidvaks lahtiste uste päevaks pidi aga kõik olema korralikult ja kindlas järjekorras pandud. Samuti oli meie ülesandeks taimepotid enne väljaviimist üle vaadata ja eemaldada neist umbrohud ning hukka läinud taimed. Kogu selle projektiga tegeles meie järgmine juhendaja, preili (või proua) Elisabeth. Seda tööd tegimegi kuni tööpäeva lõpuni ning jätkame ka homme.
Kodus kohtusime ka liisiga, kes tuli oma esimeselt tööpäevalt kohast, kus ta terve siinse aja edaspidi peab olema. Ta ei kõlanud just kõige positiivsemana, eriti arusaamise ja keele koha pealt. Inglise keelt ikka ei oska siin inimesed ja kohe on suhtlemine keeruline. Töid sai ka tema erinevaid proovida, kuigi ilm oli selline heitlik, päikest ja vihma vaheldumisi. Loodetavasti läheb tal asi paremaks ja suhtlemine libedamaks.
Õhtul tegime vana head kodust makaroni hakklihaga ja hiljem vaatame eurovisiooni.

Üheksas päev

Taas päev, mis ise vaja ära sisustada. Hommikul pikem uni ja siis IT tunnike ning kui väljas päike juba tõsiselt aknast sisse hakkas paistma, asusime mõtlema, mida ülejäänud päevaga teha. Liis tegi kiire otsuse ja kimas välja kooliaeda päikese kätte. Me Veikoga võtsime rattad ja läksime linna vaatama, kas äkki mõni pood lahti on. Alles oli pühapäev, mil kõik kauplused kinni on ja kuna oli kohalik püha, olid ka sellel esmaspäeval kõik kohad kinni. Istusime siis esimesse kohvikusse maha ja mõtlesime veiniklaasi taga mis edasi teha. Otsustasime minna lihtsalt rattaga linna serva poole vaatama, äkki on mõni suurem tankla seal. Sõitsime ja sõitsime kuni teeviit näitas järgmist linnakest 4km. Mis seal ikka, lähme vaatame. Tee viis läbi mäekuru ja sõit oli meeldiv.

 Mõned peatused, et vaateid nautida ja siis keerasime vaatamisväärsustega tutvuma. Ette jäi Kronseggi linnus ja pärast kümmet minutit väga higist mäkketõusu, olimegi linnuse juures. Vanust sellel 750 aastat ja vaatamata oma kõrgele eale nägi ta väga kõbus välja.

Siis jätkasime oma teekonda Schilterni linnakese poole. Tee aga kippus hinge seest võtma. Õnneks oli tee käänuline ja nii sai enne iga kurvi hellitada lootust, et ehk oli see viimane tõus ja edasi läheb kergemaks - ei läinud. Kogu 2km oli ülesmäkke ja isegi nii heas vormis ja trimmis poisid nagu me oleme, pidime vahepeal väikese hingetõmbe võtma. Kohale me igatahes saime. Linnake, nagu nad kõik siin, ilus ja puhas ja inimtühi. Sõitsime linnast läbi ja leidsime teeviida, mis lubas tagasi kodulinna läbi viinamarjaväljade viia, selle võtsimegi ja nagu lubatud, nii ka oli. Olime päris kõrgele roninud ja need 7km, mis meil tuli sõita, oli täis kauneid vaateid lähedalasuvatele viinapuuvälju täis mäekulgedele ja all asuvatele linnakestele.

Sõit kestis masendavalt vähe aega, kuna me väntama ei pidanud siis kulus kogu tähelepanu pidurdamisele ja seda me pidime tegema hoolega. Laskumine oli nii terav ja kiire, et allajõudes olid meil kõrvad lukus. Aga juba enne kui alla jõudsime, lubasime seda teed veel kindlasti sõita. See oli lihtsalt nii äge. Õhtul võtsime ette esimese ühise käigu kohaliku veinikultuuri A-sse ja O-sse - heurigeri. Kooli läheduses on üks tore koht, Weinschlössl, kus me muidugi Veikoga juba eelluuret oleme teinud. Täna õhtul siis ühine pidulik söömaaeg ja kenasti sai see ka jäädvustatud (kroonikakirjutajana jäin mina objektiivi valele poole).
Peale seda natuke veel kodus tiksumist ning tuttu me läksimegi (homme varajane äratus).