Kaheksas päev

Kaheksas päev on taas puhkepäev ja sai kasutatud kodulinnaga tutvumiseks. Linn on vana ja ilus ja jõgi on keskel - väga ilus jõgi, kõikjal lilled ja rohelus ning jälle lilled. Igaühel on siin tegelikult vist lilled ja hoolitsetud aiad, kohe kuidagi ei leia ühtegi kohta kus viriseda.

 Ja ilm läks ka pagan ilusaks.
Leidsime ka et linn on päris kõrgel merepinnast.

Kõikjalt leiab nii elusast peast kui pildidl kujutatuna kohalikku sümbolit - mahlapressi.

Keskväljakule on nad püstitanud ühe veidra posti/puu, millel on kuusk tipus ja seda nimetavad nad ise mai puuks. See pidavat sümboliseerima kevade algust ja viljakust. Selline mehelik sümbol. Neil pidi komme olema, et esimese ja viimase kolme päeva jooksul võib seda naaberküla ära varastada ning siis peetakse sümboolne kohus ning varganäod peavad välja tegema. Küla ise aga peab elama häbiga, et lasi sel juhtuda.

Kõik kohad on täis siin heuriger´i silte. See on siinkandis selline traditsioon, et kui eelmisel aastal valmis tehtud veini hakatakse pudelitesse villima siis on kolm nädalat veinikeldri uksed lahti ning inimestele antakse veini proovida ning selles ei sisaldu mingeid riigimakse.
Samuti on siin palju kellergasseneid st veinikeldreid - lausa tänavate kaupa. Neid nimetatakse siin ilma korstendeta majadeks.

Samuti leidsime toreda maja, ku perenaine oli saanud 40 aastaseks ning selle tähistamiseks oli välja pandud tore installatsioon.

Väike pizza linna peal...

.... ja õhtupoolik kooli näidisaias veesilma ääres päikese käes.

Selline päev siis täna. Homme jälle uus päev.

Seitsmes päev

Vaba päeva puhul magasime hommikul pikalt ning peale kiirustamata hommikusööki istusime oma truude rataste selga ning kulgesime raudteejaama. Mõtlesime külastada lähedalasuvat suurimat linnakest Kremsi Doonau kaldal.
Rongiga pool tundi sõitu ja kohal me olimegi. Linn on siinse piirkonna üks ajaloolisemaid ning tõesti arhitektuur oli muljetavaldav ning ilus.

 Hämmastas ka linna puhtus nagu ka kõigi teiste siiani külastatud kohtade oma. Uskumatu kohe, et kunagi pole tänavatel näha prahti ning igal pool on kõik ära grüünestatud. Linnahaljastusse on tõeliselt palju investeeritud ning tulemus on kadestamisväärne. Imetlesime linna ning rändasime mööda kitsaid, kauni kivimustriga ja kohati päris järsu tõusuga tänavaid mööda  päris mitu tundi.

Saime mäetippu ronides ka (eba)meeldivalt märjaks tegeva vihmasahmaka kuid õhtul taas rongi peale minnes oli meeleolu lõbus ning reisiga jäid kõik rahule.

Rongiga tagasi koju sõites juhtus selline asi et ümberistumise jaamas läksime kogemata vale rongi peale ning sõitsime hoopis vales suunas. märkasime siiski oma möödapanekut kiiresti ning kobisime järgmises peatuses kiiresti maha. Avastasime seal kohaliku teopoisi ning kuna selle mõõtmed ületasid tublisti kodumaiseid, sai ta ka ajalooraamatusse salvestatud.

Vantsisime siis nukralt tagasi oma ümberistumisekohta ning pidime uut rongi poolteist tundi ootama.

Siiski ükskord tuli taas rong, seekord õige, ning tõi meid väsinult kuid rahulolevaina tagasi kodulinna, kus meid juba ootasid me ratsud ning nii see päev põhimõtteliselt lõppeski. Kodus tegime süüa ja vahtisime telekat, niipalju kui seda sai teha altkorruselt kostuva lärmi tõttu.
 Nimelt on meie all suur peosaal, mis oli sel nädalavahetusel välja üüritud pulmadeks, niiet olime tahtmatult kohaliku pulma passiivseteks tunnistajateks.

Muusikahelid kõlasid väga tuttavalt ja kohati, kui sõnu ei kuulnud, oleks võinud vanduda et all on Kuslap või Uno Loop oma parimate paladega. Üks huvitav tähelepanek oli, et kuskil kella kümne paiku voolas kogu pulmaseltskond äkki õue ning kulges akordionimängu ning laulu saatel linna peale.Nii tore et inimesed on nii pagana sõbralikud ja mitte kedagi selline asi ei häiri. Vastupidi, hoopis minnakse välja ja õnnitletakse. Sellist sõbralikkust ning tolerantsi kohtab igal pool mujal kui kodus:(
Pooleteise tunni pärast oli rahvas tagasi ja pidu allkorrusel jätkus. Kus nad käisid, jäi meile saladuseks. Tuleb võimalusel teisipäeval töö juures uurida..
Head õhtut ja homseni.