Päeva alustuseks kutsus Reinhard meid kaasa kaubaringile. Põhiliselt kasvatavad nad aedvilja kooli jaoks aga väikestes kogustes müüvad nad oma ökotoodangut ka asutustele. Esimesed mitu kasti salatit ja nuikapsast läksid Kremsi, meie ökosahvri sarnasesse mahetoodangu poodi. Teine, suurem osa salatit, läks ühte restorani ja viimane osa tagasiteel Hadersdorfis asuvasse restorani. Selle koha kokk oli Reinhardi tuttav ja nii me nägime natuke ka restorani sisemust. Hr kokk näitas meile uhkusega oma põllulappi tagahoovis, kus viie ruutmeetri peale oli kasvama pandud läbisegi maitsetaimed ja aedviljad. Igatahes võis kindel olla, et söök tehti värskest ja orgaanilisest toorainest.
Samuti oli seal palju kunsti – omanik (vist oli omanik või keegi asjaga väga seotud inimene) on kunstnik ja eriline selles mõttes, et tema tööd kujutasid söömist, või söögilaudu. Põhimõtteliselt seisnes tema veidrus selles, et ta võttis laua, mille taga oli just söömine lõpetatud ja kleepis kõik asjad laual, selle külge kinni. Kõik – kaasaarvatud nt salvrätid, pähklikoored, toidujäätmed jne.
Tagasi aiandis hakkas kuumus juba tundma andma, tegime väikse kohvipausi ja arutasime et nii kuum ilm on aiandi alati nii töökad töötajad loiuks muutunud. Väljas oli palav ja kasvuhoonetes veel palavam. Saime töö, mida me siiani veel teinud ei olnud – seemnete külvamise avamaale. Eile oli Veiko väikese tööka freesi abil, mille sai adraks moondada, ajanud sisse vaod ja nüüd toodi välja erinevad ja väga põnevad külvimasinad ning seemnete külvamine kümnele vaole võttis aega pool tundi. Väga lihtne, kui oled ettevalmistatud.
Samal ajal sõitis Reinhard ise sealsamas oma toreda kabriotraktoriga mööda põlluääri ning kobestas freesiga mulda. Hiilisin siis freesi pildistamise ettekäändel lähemale ja sain peategelasest ka kogu sealviibitud aja parima pildi (muidu liikus ta nagu fantoom ja kui veel fotokat nägi, oli kohe pea õlgade vahel)
Enne lõunat alustasime järgmise tööga ning saime taas juba tuttavat potistamise tegevust harjutada. Maitsetaimed väiksematest pottidest suurematesse – biolagunevatesse pottidesse. Taas lühike töö. Tundub nagu ei taheta meile enam suurt tööd anda kuna homme meid ju enam ei ole siin...
Lõuna - jälle jäi Veiko söömata :), kuna ta magusat ei söö ja muud lõunaks polnudki (supp muidugi oli aga selle söömisest olime juba loobunud).
Niisis, kasta on veel vaja – see lihtne töö võtab kokkuvõtteks päris suure aja ja ei kujuta ette, kui keeruline see võiks olla ilma korraliku torusüsteemita, mis vee igasse võimalikku ja võimatusse kohta viib.
Ja ega peale selle suurt enam midagi ei tehtudki. Kella kolme paiku oli selge, et päev tõmmatakse kokku ja R. küsis, missuguseid seemneid me siis kaasa tahaksime. Peale nende, mis me ise suutsime välja mõelda, pani ta veel omaarust huvitavaid seemneid kaasa, niiet lõpuks pidin talle juba korduvalt märkusi tegema, et kui ta nii jätkab, pole tal endadl enam midagi järgmine aasta maha panna. Hunnik sai tõesti suur. Eks postitan siia ka nimekirja, kui kodus inventuuri ära teen.
Õhtul läksime kõik kolmekesi veel viimast korda veinile. Õhkkond oli pisut nukker ja kogu siinviibitud aeg tundus äärmiselt positiivne ning lõpp tundus kõigile üksmeelselt liiga kiirelt tulnud olevat.
Ega siis midagi, erilisi päevasündmusi siit enam lugeda ei saa. Aeg sai ümber.
