Täna jõudis kätte see päev, kus ma pidin minema tööle puukooli. Olin ma ju korduvalt öelnud et see mind huvitab ja nii sammusingi ma hommikul majandi teise külje poole, kus minu tööd hakkas juhendama Gabi. Kogu puukooli pealiku, Josef Stradingeri juurde mind targu ei saadetud, kuna too ei pidanud just kõige kergem inimene olema. Gabi ülesandeks oli antud korrastada üks sektor õues seisvatest taimedest, mis tuli puhastada, tagasi lõigata, väetada ja tagasi välja panna korralikult sirgetes rivides ja sortide kaupa. Väetisena kasutati osmocote pikaajalise toimega võetisetablette, mis puidust pulgaga auku ette tehes tuli taime kõrvale potti suruda.
Midagi uut ja eriti põnevat selles töös ei olnud. Olin seda juba terve eelmise nädala teinud. Taimed ainult pisut suuremad. Päev oli väga palav (30) ja töötada tuli õues. Päike kõrvetas ühte ja sama kohta üle poole päeva ning õhtuks on maailmas üks rednek juures.
Kella poole kolme paiku saime tööga valmis ning järgmiseks pidin ümberpotistama mõned elupuud. See oli juba huvitavam sest enne suuremasse potti istutamist oli vaja väiksemast potist võetud taime juured lahti kiskuda. Selleks olid nad meisterdanud koleda konksu, millega kisuti ja torgiti juuri. Pool tundi töötasin kapten konksuna ja sai ka see ülesanne täidetud.
Viimase tunni viitsin sellega, et lõikasin tagasi mingit sorti kõrrelisi, mis olid ülekasvanud ja vihma poolt maha pekstud. Tutt pihku ja kääridega siiliks.
Ja nii see päev läbi saigi. Päris kiirelt läks.
Tükk aega pole ma kirjutanud enam söögist. Ei ole see kuidagi paremaks läinud ja ikka suudavad siinsed fantaasiarikkad kokad meid üllatada. Eile õhtul oli söögiks leivaviilud ja juustuviilud ning kõrvale võis hammustada tomatit. Pidime pärast sööki pitsasse minema kõik kolmekesi.
Täna aga saime õhtul lausa sooja toitu. Oli koorega keedetud kartul ning hapukoore-küüslaaugu kaste ja kõik. Muud ei midagi. Kõik lu pannakse välja suurtes kaussides ja ise peab võtma. Ja just enne sööki jõudsin öelda, et ega see toit enam hullemaks minna ei saa.....
