Esmaspäev 07 juuni

Täna hommikul tööle jõudes avanes pilt eelmiste päevade ürituse jäänukitest. Kõik kohad olid alles täis laudu ja pinke ning inimesed lonkisid sihitult mööda majapidamist ringi. Korra tundus, et ega keegi tööd küll teha ei viitsi. Meid pandi müümata jäänud taimi komposti loopima, kuna tomatitaimede jaoks on juba liiga hilja ja enam ei osta neid keegi. Eks suurtes majandites tuleb ikka ületootmist ette.

Päeva edenedes läks elu ka rohkem käima ja toimekad transamehed korjasid mööbli ja taara kokku ning viisid minema. Meie ülemuseks on nüüdseks jäänud ainult Reinhard, kuna Elisabeth lahkus täna varahommikul soome poole. Nädalane õppereis Yväskyläs koos vaba nädalavahetusega Helsinkis. Ta lubas pühapäeval ka Tallinnasse korra minna, et vaadata seda maad, mida me siin nii suure hoolega kiidame. Siinkohal üleskutse, et kui kellelgi on vaba päev ja isu inglise keelt rääkida, võiks minna linna näitama. Ta korraldas meile nii suurepäraseid külastusi et hea oleks talle samaga vastata. Koolipoolsed esimese nädala väljasõidud jäid nendele külastustele kordades alla.

Nagu öeldud ennelõunal läks elu käima ja juba saime tõsisemat tööd. Meid saadeti välja köögiviljapõllule, kus pidime ühe söötis põllulapi muutma kõrvitsa ja zukini peenraks. 

Tööprotsess oli väga huvitav ja taas hämmastavalt töövaene. Lihtsalt sõitsime juba tuttava pisikese freesiga umbrohu puruks ja kõik. Võiski kultuuristama hakata.

 Edasi hakkas Veiko istutama ja minu ülesandeks jäi kõik ülejäänud köögiviljapeenrad freesiga üle käia. Ridade vahe oli parasjagu sellise laiusega, et sai freesiga vahelt läbi sõita ja umbrohu ära peenestada.

 Väga mugav ja suhteliselt kiire rohimine. Pärast vaja veel taimede vahelt pisut kõblaga aidata ja ongi põld ilus. Igatahes suutsin selle tööga õhtuks valmis saada.

Veiko sai ülesandeks taas juba tuttavat tööd teha ja potistas selliseid huvitavaid taimi nagu maamandlid - erdmandeln. Taimed mis moodustavad mandlimaitselisi pähkleid juurte külge. Väga huvitav.

Nii see päev mööduski ja midagi eriti uut ja vaimustavat me korda ei saatnud. Õhtu kodus arvutis ja homme taas uus päev ja uus töö - loodetavasti.

Pühapäev

Esimene täiesti puhtavereline puhkepäev, kus me ei teinud mitte midagi. Käisime kooli aias päikest võtmas ja kaarte tagumas.

21. praktikapäev

Laupäev. Päike paistab ja ilm tõotab tulla mõnus ja soe. Lubasime juba enne kaheksat olla E. juures, et minna uudistama tema isiklikku väikest puukooli. Kolmveerand kaheksa veeresime kohale ning istusime ümber tema armsasse väikesesse toyotasse, aastast 92. Tema puukool asus ta poissõbra vanematekodus ja oli tõesti väike, nagu ta oli öelnud. Kasvatas ta ainult õunapuid, pirne, sõstraid ja maasikaid. Kõik vanad maasordid ja kasvatusmeetod loomulikult öko. Kahjurite tõrje puha looduslike tõmmistega 2 korda nädalas. Hästi palju on tehtud käepärastest vahenditest ning suhteliselt väikeste kulutustega.

Sõstra ja maasikataimedele on eraldi peenar, kus kasvavad ainult emataimed, mille eesmärk ongi ainult paljundusmaterjali toota.

Kogu puukool on väike ja suhteliselt tagasihoidliku toodanguga aga piisav, et anda väike palgalisa ning hoida ennast tegevuses. E. ütles et ei puukool ega aednikuamet üldse ei ole selleks, et raha teenida vaid ikka selleks et see talle meeldib ning ta muuga tegeleda ei taha. Puhas fanatism. Hästi palju tehakse siin ära ainult sellepärast, et see on asi mis on südames ning milleta ei taha elada.

Lõunasöögi saime kohalikus austria peres ning see oli tunduvalt maitsvam, kui meie tavalised koolilõunad.
Peale lõunat asusime oma teise vaatamisväärsuse poole teele. E. sõber Mattias töötab firmas nimega Hümmel ning nende üheks tegevusalaks on ka viinapuude paljundamine ning tootmine. Poogitud pistikud müüvad nad kevadel kasvatajatele või suvel potistatuna igaühele.
Põhimõte iseenesest oli lihtne - emaistandik lõigatakse sügisel tagasi ning hakitakse pistikuteks. Siis poogitakse alused ja sordid spetsiaalse omega lõike masinaga. Siis pistikud vaha sisse ning kasti saepuru vahele. Kevadel kastidest välja, pintseeritakse ning vahatatakse taas.

Järgmisena lähevad pistikud juba kile ja kastmistoruga varustatud peenrasse. 5cm vahega torgitakse pistikud maha ja sügiseks saavad nad taas korralikud võrsed külge.

Sügisel lõigatakse taimed maa seest välja, kärbitakse taas, vahatatakse kolmandat korda ning seejärel potistatakse ja pannakse müügiplatsile.

                                          

Vaatasime veel üle spetsiaalsed haakeriistad traktorile, millega erinevaid töid puukoolis teha saab, vahetasime firmaomanikuga kontakte ja lubasime saata eestis kasvatatavate viinapuude pistikuid neile katsetamiseks.

Päev oli pikk ja hariv ning lõpetuseks läksime veel Kremsi linna, kus oli veinikeldrite väike festival. Linna tavaliselt elutud ja inimtühjad tänavad olid äkitselt sagivaid inimesi täis ning iga teise maja juurde oli tekitatud  istumiskohad, kus inimesed istusid, sõid ja jõid ning ajasid juttu. Tore oli taas näha kui sõbralikud on inimesed.  Seal lauataga, kus pisut ruumi on, istutakse maha ja varsti on kogu laudkond juba rõõmsas jutuhoos üksteisega. Meiegi istusime ühe paari kõrvale laua taha ja vestlesime nendega mõnusasti ja pikalt erinevatel teemadel. Oli väga tore.

Homme pühapäev ja polegi mingeid plaane. Võtame päikest:)