Esimeses neist oli firmaomanikus naisterahvas, kes üritas propageerida igasuguseid viienda dimensioonide teemasid ja läbi surevate inimeste voolavaid rahulikke jõuvälju. Seepeale küsisin kaasas olnud austria neiult kas ta usub ka sellist jama aga too vaatas mind nii hukkamõistva pilguga et edasi ma ei üritanud. Edasi läksime seisime miski energiasamba juures mis pidi meid puhastama kurjast ning seejärel siirdusime kasvuhoonetesse.
Seal kasvatas too naisterahvas peamiselt figeni nimelisi vilju ja meile jäi pikalt mõistmatuks millest jutt kuid õnneks tuli appi ladina keele oskus ning selgus et tegemist on Ficus nimelise taimega ehk viigipuuga.
Sai üsna selgeks et austerlased on hullud itaaliapäraste asjade järgi ning kuigi too firma ei pidanud veel oluliselt teenima oli ta lootusrikas ning arvas et tulevikus müük suureneb. Lisaks viigipuu viljadele tegeles ta nii kohalike kui ka eksootiliste maitsetaimede kasvatamisega sest kasvuhoonetes(põhimõtteliselt kiletunnelid) kasvavate puude vahelist ruumi oli nendega ilmselt kõige kasumlikum täita. Tollest kohast siiski midagi eriti kasulikku enda jaoks ei saanud.
Järgnevalt sõitsime Adamah nimelisse firmasse mis tegeles köögiviljade kasvatamise, turustamise ja logistikaga. Otse loomulikult oli tegemist järjekordse bio ehk maheettevõttega. Too mees oli selgelt praktilise mõtlemisega ning kogu töö oli korralikult organiseeritud. Külmlaos oli 5 töökohta kus pakendati väiketellimusi stiilis 4 õuna , 2 tomatit, pool kilo maaikaid ja 100g salatit. Kastid laoti vastavalt kaubikute marsruudile virna ning sama päeva hommikul esitatud tellimused jõudsid ka õhtuks kliendini. Tellimused laekusid nii elektrooniliselt, telefoniga, postiga ja isegi otsekontaktist. Kaupa mida ise ei toodetud, osteti sisse.
Loomulikult oli ka suurtootmine ettevõtetele, kuid firmaomanik näitas veenvalt et väikepakendite jaotamine on trendikas ning kasumlik õigesti organiseeritult.
Huvitav oli viis, kuidas nad kasvatasid tomatit. Eksperimentaalkorras proovisid nad kasutada heinamultshi.
2004 aastal oli neil nädalas 1000 sellist klienti, hetkeseisuga aga 4674 klienti. Tähtis seejuures oli siiski veatu logistika, vastasel juhul ületavad transpordikulud tulusid.Sel ajal Kui viibisime külmhoones helistati talle ning telliti 4 kasti spinatit, pool tundi hiljem tootmispõllule jõudes nägime et töölised lõpetasid juba viimase kasti korjamist ehk töökorraldus oli väga sujuv ning õppimistväärt.
Lisaks nendele ettevõttetele külastasime ka kohalikku turgu kus kaubeldi peamiselt maheköögiviljadega. Hinnad müstilised, müüjad türklased ning ega seisma eriti jääda ei tohtinud. Inimesi otse loomulikult vähe.
Lõunasöök oli mcdonaldsis mis iseenesest oli kummastav peale selliseid mahe ja tervisliku toidu loenguid. Kohalikud kooliõpilased jooksid sinna muidug tormi. Tagasi kodus tegime väikse jalgrattasõidu ning tabasime ka kohalikud toidupoed lahtioleku aegadel. Toidukaup enamasti odavam kui eestis ning enam vähem kõik vajalik ka olemas.
