Eile Elisabethiga rääkides, tuli jutuks et võiksime ka nädalavahetusel tööd teha, kui kellelgi vaja. Tema muidugi kohe küsis teiste käest ning Reinhardil oligi parasjagu plaanis taimi istutada ning oma põllul tööd teha ja nii ta pakkus meile tööd laupäevaks. Saigi kokku lepitud et ta meile hommikul järgi tuleb ning läheme tema juurde tööd tegema. Liis oli samuti kutsutud, kasvõi päevitama ja pealt vaatama aga ta arvas, et ta hoopis magaks ennast välja sellel hommikul. Nii läksime me Veikoga 7.30 õue ning nagu kokku lepitud, oligi R. platsis ning teekond tema juurde sai alata.15 minutit hiljem sõitsime juba kõrgel mägede vahel ja R. näitas meile oma hiljuti soetatud keldrit. Ta ostis endale ühe vana veinikeldri, et hoida seal köögivilja. Kelder oli tõsine - tore esik ning pikk käik maa alla, kus oli kaks ruumi, kus seisid vanad veinipudelite riiulid. Seal oli isegi jäänud vanast omanikust pudeleid, millest osad olid isegi 1976-st aastast. Peale seda liikusime edasi ning ta näitas oma lambaid, keda tal oli 5 suurt ja 7 väikest. Palju polnud aga sellegi poolest on nad väga populaarsed sest kohalikud külaelanikud pidid olema järjekorras et ta oma lambad nende maadele viiks ja niimoodi nende raskesti ligipääsetavad kohad puhtaks sööks. Veidike eemal oligi ta majakene rahuliku külakese servas. Elukaaslane tuli meile vastu ning rääkis head inglise keelt ning tutvustas meile pisut nende majapidamist. Võtsime tööriistad auto peale, koera kaasa ning teekond läks edasi põllu suunas. See asus sealsamas lähedal mäe küljel ning vaade, mis avanes lihtsa aedniku kapsapõllult võttis sõnatuks.
Istutasime maha tema kapsad ning oad ja panime ubadele ka toestuse. Seejärel aitasime tal ehitada varjualust. Ühe varjualuse oli ta juba valmis teinud ning ka pingi sinna juba toonud ja see pidi saama tema ja ta elukaaslase puhkekohaks palavatel päevadel. Iga nurga juurde oli juba istutatud viinapuud ning ilu pärast ka roose. Nüüd soovis ta ehitada veel ühte, pisemat, oma koerale. Et ka tema saaks varju palavatel päevadel. Ehitusmaterjaliks kasutas ta vanu viinapuuridade tugiposte, mis olid lõigatud Robiiniast. Puit oli hämmastavalt kõva ka pärast 20 aastat ilma käes olemist. Iga naela jaoks pidime augu ette puurima, muidu ei olnud võimalik neid sisse lüüa.
Töö tehtud, läksime tagasi ta kodu juurde, kus elukaaslane oli juba valmistanud maitsva pitsa ning salati ja niimoodi võtsime sealsamas õues sooja päikese käes meeldivas seltskonnas mõnusa lõunaeine. Mõlemad nad olid äärmiselt külalislahked ja sümpaatsed ning söök oli loomulikult maitsev. R. elukaaslane on sakslanna, kes tulnud siia austriasse elama ning töötab Langeloisi lähedal asuvas linnas Schilternis asuvas näidisaias nimega Arche Noa, kus kasvatatakse ja müüakse taimi võimalikult looduslähedaselt ning valitakse sellised taimesordid, mis on konkreetsele piirkonnale iseloomulikud ning ei ole sisse toodud ega aretatud.
Peale kosutavat lõunasööki tegime veel pisut tööd ja siis viis R. meid tagasi linna kuna me soovisime veel poest läbi minna, enne kui need suletakse. Pühapäeval on ju siin kõik poed kinni. Võtsime Liisi kaasa ning käisime poes et täiendada oma toiduvarusid ja jalutasime kõik kolmekesi veel tükk aega linna vahel nautides ilusat ilma ja kohalikku külalislahkust. Hiljem istusime kooli lähedal ühes meeldivas heurigeris, kus päris soodsa hinnaga sai värsket veini mekkida ning linna vaadata ülevalt mäe otsast.
Kümnest tulime tagasi koju, et vaadata eurovisiooni ning nii see laupev lõppeski.
Homseni.
