Reede 04 juuni

Täna algab aiandis lahtiste uste päev. Siin on komme igal aastal teha üks päev, millal igaüks võib tulla ning vaadata ringi aiandis, kuidas tehakse tööd ning osta ka taimi etteantud valikust. Tavaliselt müüakse taimi ainult edasimüüjatele ning eraisikul ei ole võimalik midagi siit osta. Hommikupoolik tehti veel viimaseid ettevalmistusi. Korrastati hoonete ümbrust, liigutati suuri taimi ning seati üles müüdav taimevalik. Samuti tekitati sisehoovi väike kohvik, kus hakati müüma külastajatele juua ning kehakinnitust. Tore oli vaadata, kuidas lihtsate vahenditega korraldati taimede vahele hubane kohvik. Müümisega hakkasid tegelema kooliõpilased.

Kohalikud töötajad katsusid samal ajal tegeleda edasi oma igapäevaste töödega, kuid päeva ennelõunane osa kulus ikkagi selgelt ainult majapidamise kenaks tegemise peale. Veiko tõstis kasvuhoonetes taimed ilusasti ritta ning sidus üles veel nöörideta taimi. Hiljem sai ta endale vastutusrikka ülesande puhastada pikast rohust aiaääred ning kasvumajade küljealused.

Mina tegelesin koos Elisabethiga edasi tema kallite maitsetaimede emataimede ümberpotistamisega et saada korda see nurgake, kus nad pidid lõpuks ilusasti sirgetes ridades ja siltidega varustatult seisma hakkama.
Uksed avati peale lõuna, kuskil kahe-kolme ajal ja töö jätkus uudishimulike pilkude all. Saan aru miks kohalikud töötajad ei olnud just erilises vaimustuses sellest päevast. Inimesed käisid ringi igal pool, uurisid kõike ning pärisid kogu aeg midagi. Olin õnnega koos, et ma ei pidanud üksi töötama, sest küsimustele vastamisega oleksin ma väga hädas olnud. Kui E. vahepeal ära käis ja keegi mult midagi päris, vastasin jah või ei, lootuses et mul on 50% tõenäosus õieti vastata ning eriti suurt arusaamatust õnneks ei tekkinud. Vahepeal oli küll selline tunne, et kui inimesed jälle hulgakesi kuskilt välja ilmusid, võtan fotoka ja teesklen et olen üks nende hulgast. Veikol oli asi sama hull või isegi hullem, kuna ta töötas kasvuhoones üksinda ja sidus oataimi üles. Pidevalt üritasid inimesed ta käest midagi pärida ning ta pages ka aiandi tahaotsa meie juurde vahepeal mõtteid koguma.
Aiand oli avatud kauem kui tavaliselt, kella kaheksani ning E. oli see, kes pidi selle päeva õhtuni kohapeal olema ning aitama õpilasi ning õpetajaid kauplemisega. Aitasime samuti, ilm oli ilus ja tegelikult oli huvitav päev. Poole seitsme paiku saime me oma töö valmis ning liitusime lõbusa suminaga kohvikus, kus olid peamiselt järgi jäänud aiandi ja kooli inimesed. Võtsime ka bratwursti ja istusime mõnusasti oma kohvikus.

Kõrvalasuva Hadersdorfi lossi aias toimus ka laat ning käisime kaemas, mida seal ka pakutakse. Müüdi taimi loomulikult, käsitööd ja tehti puuskulptuure. Täpsemalt oli seal üks mees, kes kauples puidust seentega ning näitas samas, kuidas nende valmistamine käib. Selline väiksemõõtmeline laat oli.

Peale aiandi lukustamist läksime veel linna ja istusime kohalikus pubis. Meesterahvas, kes seal majandas oli muljetavaldavalt hea mäluga mees. Piisas vaid nägu näidata, kui juba tuli uus jook, sama mis eelmine ning lõpus arvet tasudes, arvutas ta summa peast kokku. Arve tasumine käib mõnusalt koduselt tavaliselt. Kui laua ümber on mitu inimest, on vaikimisi kombeks, et makstakse eraldi. Siis istub peremees samuti laua äärde ja hakkab ükshaaval küsima, mida keegi võttis ning summa lüüakse paberil kokku ja saab makstud. Tundub et tipi andmise kommet siin väga pole ja keegi käsi õieli ootama ei jää. Piisab ainult sellest, kui annad suurema raha ja ütled aitähh ning selle peale raha tagasi ei anta.
Homme on plaan vaba päev kulutada E. puukooli vaadates ning samuti lubas ta organiseerida ringkäigu firmasse, kus üks osa ettevõttest on viinapuukool.

Neljapäev

Viimased päevad on päris kiirest möödunud ja tundub, et ka homme ei pruugi mahti saada arvuti taha istuda, niisiis katsun ikkagi ühe päeva tegemised kirja saada.
Täna on siin riiklik püha ning midagi ei toimu. Kõik on suletud ning inimesi tänavatel samuti näha ei ole. Meie plaan oli minna Elisabethi juurde ning tema poissõbraga külastada ühte veinitootmis talu. Leppisime kokku, et ühe ja kahe vahel jõuame nende juurde Gedersdorfi. Hommikupoolik möödus rahulikult mittemidagi tehes ja peale lõunasööki ajasime oma rattad jälle vihaseks ning põrutasime minema. 20 minutit hiljem olimegi kohal ning tutvusime juba Marcusega. Meie võõrustajad haarasid samuti rattad et sõita meiega kuskile kõrgele mäe otsa,  näitamaks suurepäraseid vaateid ja veel midagi. Tee üles oli kohati päris raske aga mitte midagi hullu. Vaated läksid tõepoolest järjest paremaks. Poole tunniga jõudsime ühe varjulise viinapuuvälja juurde ning seal oligi me peatus. E. tahtis meile näidata oma pisikest kollektsiooni õunapuudest ning viinapuudest. Looduslikult oli koht äärmiselt hea ja maatüki nurka oli pisike aiamajake mahutatud, et saaks töötegemise vahepeal ka pisut mõnuleda.

Viinapuid uurides leidsime neilt jahukastet ning saime uhkusega rääkida, et meil eestis sellist muret pole. Neile aga on see päris suur probleem, kuna haigus mõjutab saagikust.

Mäest alla oli sõit puhas mõnu ja kestis vaid mõne minuti. Laskusime alla kitsaid teid mööda, mis olid kaetud kivisillutisega ning mida ääristasid väiksed majakesed, milles asusid mäekulgede sisse kaevatud pikkade käikudega veinikeldrid.

Marcus töötas ühes veinifarmis, kellel oli viinamarjade all 15 ha maad aga nad ostsid veinitegemiseks sisse veel 50ha jagu viinamarju ning valmistasid igal aastal 200 000 liitrit veini. Hoone oli seest nagu piimakombinaat. Suured plaaditud pinnad ning kõikjal roostevabad tünnid. Liikusime läbi laoruumide veini hoiuruumi ning sealt edasi veinivalmistamise osasse. Tehnika oli muljetavaldav ja kogu veinitegemise protsess tundub ikka päris keeruline teadus. Muudkui pumpa vedelikku ühest tünnist teise ning puhasta ning siis jälle pumpa ja puhasta ning järgmisena juba käärimisprotsess jälle uutes tünnides.

Tammepuust vaatides seisab alati punane vein. Punast veini tehaksegi pisut teistmoodi kui valget. Kui valge veini jaoks pressitakse marjad, filtreeritakse ning vein hakkabki käima siis punase veini jaoks peavad puruks pressitud marjad koos vedelikuga tükk aega seisma, kuna punase värvi annab veinile marjakest. Punasest marjast otse pressitud mahl on läbipaistev aga kui see seisab koos kestadega siis muutub punaseks.
Valget veini tehakse kõige rohkem sordist Grüne Veltliner ja alla veinitünnide vahele jõudes hakkasime seda ka kohe proovima.

Marcus tõi üksteise järel neli erinevat veini, mis kõik tehtud ühest ja samast sordist. Maitsed olid kõik erinevad. Maitse erinevused tulevad peamiselt marjade korjamise ajast, kuna sellest sõltub nende suhkrusisaldus. Igal juhul on igas tünnis veinil erinev maitse, isegi kui kõik on tehtud täpselt ühtemoodi.
Tegime veel ringi veinikeldris, kus tammevaatides tõmbas punane vein ning seisis ka hulganisti vanu pudeleid, millele juba korralik kiht keldrisvammi peale tekkinud.

Proovisime veel erinevaid veinisorte - ka magusaid sorte, nagu chardonnay ja riesling ning ka peremehe isiklikku eripruuli eriti magusast veinist, mida nad siin nimetavad "pükste avajaks" ning seda võeti otse tünnist spetsiaalse riistapuuga.

Proovisime ka sekti. Sektiks nimetatakse austrias vahuveini. Huvitav fakt on veinide kohta siin veel see, et lõviosa villitakse pudelitesse keeratava korgiga ja see pole üldse mitte halb asi vaid vastupidi - kork on neutraalne, ei anna lisamaitset ning ei hakka kunagi läbi andma. Enamus euroopast pidi olema teel keeratava korgi poole.
Peale seda väga huvitavat ringkäiku, läksime ka kohalikku heurigeri sööma koos Marcusega, kuna Elisabeth läks mingile kontserdile. Järgmised paar tundi käkerdasime oma napi saksa keele oskusega juttu ajada ja saime minuarust enamvähem sellega ka hakkama. Kohalikust aktsendiga hakkab kõrv juba ära harjuma ning üle poole jutust on juba täiesti võimalik aru saada.
Sellega põhimõtteliselt see päev ka lõppes. Koju jõudsime päris hilja ja järgmine hommik algab aiandis lahtiste uste päev.