Päev kuusteist - teine töönädal

Hommikul, täis energiat kihutasime Haindorfi ja küsisime käsi õieli tööd. Tööd saime ka. Oli aeg ära lõpetada nende 20 tuhande shokolaadimündi haljaspistiku tegemine. Jäänud oli veel 6500 tükki ja tegemiseks tänane päev. Alustasime kassettide täitmisega ja kohe ka taimede pikeerimisega. Paljundusmaterjali oli piisavalt...

... ja ka nädal tagasi tehtud olid kenasti kasvama läinud.

Elisabeth muudkui hakkis ja meie Veikoga pikeerisime. Uurisime taimede saatuse järgi ja tellijaks pidi olema üks farmer, kes ostab kõik 20 tuhat, et neid edasi kasvatada ning hiljem kuivatada ja edasi müüa firmale, kes nendest ökoloogilisi teesegusid kokku segab. Hinnaks väikestel taimedel 10 senti tükk. Pole paha teenistus nelja päeva eest. Pausi ajal kondasin pisut ringi ning klõpsisin kasvuhoones pilte.

Lõuna ja sama töö läks jälle edasi.  Tööpäeva lõpuks olid kõik tehtud ja kenasti ritta laotud.

Peale tööd käisime veinivalmistamise inventari müüvas kaupluses uudistamas ja tehnikat uurimas - väga põnev oli.
Õhtud mööduvad siin aga kõik ühtmoodi ja nendest pole suurt midagi rääkida.
Nüüd aga tänaseks kõik. Vaja veel lapsele lasteaia lõpetamise puhul õnne soovida. Ega siis muud kui homseni.

Viieteistkümnes päev ja teine pühapäev

Hommik algas lõunasöögiga kell 11.45. Lõunasööki polnud loomulikult - ainult võileivad jälle. Peale seda tuli väike tegevusetus peale ja selle peletamiseks otsustasime Veikoga taas oma ebamugavad sadulad tagumiku alla võtta ning minna ümbruskonda uudistama. Võtsime ette ühe jalgrattamarsruudi, mille viitasid kõikjal näha võis. Põrutasime kohe hooga jälle mägede poole ja siis juba päris mäe otsa, kuna seal üks huvitav torn paistis ning vaadetki võis loota päris laiaulatuslikku. Torni, või selle koha nimi, oli Heiligenstein.

Vaated, mis tornist avanesid, olid tõepoolest võimsad ning meie tulekuks oli kõik ettevalmistatud. Alt anti veel klaas veini ka kaasa et ülal oleks mõnusam olla.
Peale seda treenisime oma mäest allatulemise lihaseid ja võtsime rattad poole mäe pealt, kust me enam edasi ennast sikutada ei jaksanud. Koht aga oli just õige ja tsiviliseeritud rataste jätmiseks.

Järgmine sihtpunkt, ilusa nimega koht Shönberg ja mäe otsas see tõepoolest oli. Rattasõit koosnes vaheldumisi hingetuks väntamisest, et mäest üles saada ja seejärel puhtast mõnust, kui mitu kilomeetrit korraga alla sai sõita ilma pedaale puutumata.

Edasi ikka mööda turistide jalgrattarada, ümberringi mäed ja ilusad linnakesed ja veinihoovid. Mõnus

Ei saa öelda et me mõnesse teel olles sisse ei astunud. Arvepidamine oli austrialikult korrektne ning peale maksmist saime ka arve.

Teekond jätkus ja jõudsimegi mõne tunniga oma sihtpunkti Gars am Kamp linna, 20km kaugusel Langenloisist. Ega see suurt teistest ei erinenud ning ots ümber ja kodupoole tagasi.

45 minuti pärast olime tagasi (keel vestil) ja kiirelt õhtusele võileivale. Peale seda ei juhtunudki enam eriti midagi, jalutasime pisut linna peal ja ega suurt enam ei juhtunud. Õhtu oligi varsti pime ning uneaeg käes.
Homme taas tööpäev ja siis juba ehk ka  midagi huvitavat.