Firma tegeleb maastikuehitusega ning peab selle kõrvale päris suurt näidisaeda koos kauplusega. Näidisaed on kokku pandud erinevatest aiakujunduse stiilidest ning toimib samas ka reklaamina. Jooksvalt teevad nad kogu aeg midagi juurde ja koht on väga huvitav ning edukas.
Pärast seda kihutasime (sest niimoodi see siin kitsastel teedel viinapuuistandike vahel tundub) teise kohta, kus hakkan mina koos Veikoga tööle.
See on väike õppemajand, mis tegeleb kõige kasvatamisega. Seal on maitsetaimed, köögiviljad, lilled ning puukool. Mitmed suured kasvuhooned ja ümberringi põllud ning puukooliväljad. Tutvusime asutusega ja mõnede inimestega, kes hakkavad meid seal juhendama.
Kuna lõunasöögi aeg hakkas kätte jõudma, tegime seal päris kiiresti ja kihutasime tagasi kooli. Lõunasöök oli meie esimene soe söök austria pinnal ning samas ka uus avastus (peale võileivakultuuri) austria köögipoolelt. Lõunaks pakuti suppi (seda võib vist supiks nimetada), mis koosnes puljongist, milles ujus kolm tundmatu sisuga palli. Igaüks sai ühe palli ja kulbitäie vedelikku ja selline see oligi. Teine käik oli juba pisut söögi moodi ja kolmandaks pakutav õunakook oli juba päris tuttav.
Kõht täis, tuli meil omapead minna kohalikku modernsesse veinimuuseumi. Ringkäik kestis kuskil tunni ja viis meid maa alla veinikeldri sügavusse.
Kaasa antud elektroonilisest giidist kõlav mehehääl rääkis meile soravas inglise keeles kõigest mis keldris toimub, kuidas tehakse veini ja vahuveini ja millepärast kasutatakse veinide iseloomustamiseks just selliseid omadussõnu. Rääkis mis elu inimesed elasid ning kuidas tehnoloogia arenguga ka veinitootmine on muutunud. Pärast seda olime palju targemad ja julgesime ka veini degusteerida ning leida sealt neid salapäraseid täidlasi, kergeid ja puuviljaseid maitseid.
Ülejäänud õhtu möödus vaikselt omaette meie elukohas, kasutades kordamööda siin nii defitsiitset internetti.
