kolmas päev

Täna oli varajane väljasõit. Kell 7.30 kogunesime maja ees ning seejärel bussidesse ja Viini poole. Eesmärk on külastada linnas paari edukat ettevõtet. Või siis mitte nii edukat, aga feng shui stiilis, mis on siinkandis väga “in”.

Esimeses neist oli firmaomanikus naisterahvas, kes üritas propageerida igasuguseid viienda dimensioonide teemasid ja läbi surevate inimeste voolavaid rahulikke jõuvälju. Seepeale küsisin kaasas olnud austria neiult kas ta usub ka sellist jama aga too vaatas mind nii hukkamõistva pilguga et edasi ma ei üritanud. Edasi läksime seisime miski energiasamba juures mis pidi meid puhastama kurjast ning seejärel siirdusime kasvuhoonetesse.

 Seal kasvatas too naisterahvas peamiselt figeni nimelisi vilju ja meile jäi pikalt mõistmatuks millest jutt kuid õnneks tuli appi ladina keele oskus ning selgus et tegemist on Ficus nimelise taimega ehk viigipuuga.

 Sai üsna selgeks et austerlased on hullud itaaliapäraste asjade järgi ning kuigi too firma ei pidanud veel oluliselt teenima oli ta lootusrikas ning arvas et tulevikus müük suureneb. Lisaks viigipuu viljadele tegeles ta nii kohalike kui ka eksootiliste maitsetaimede kasvatamisega sest kasvuhoonetes(põhimõtteliselt kiletunnelid) kasvavate puude vahelist ruumi oli nendega ilmselt kõige kasumlikum täita. Tollest kohast siiski midagi eriti kasulikku enda jaoks ei saanud.
Järgnevalt sõitsime Adamah nimelisse firmasse mis tegeles köögiviljade kasvatamise, turustamise ja logistikaga. Otse loomulikult oli tegemist järjekordse bio ehk maheettevõttega. Too mees oli selgelt praktilise mõtlemisega ning kogu töö oli korralikult organiseeritud. Külmlaos oli 5 töökohta kus pakendati väiketellimusi stiilis 4 õuna , 2 tomatit, pool kilo maaikaid ja 100g salatit. Kastid laoti vastavalt kaubikute marsruudile virna ning sama päeva hommikul esitatud tellimused jõudsid ka õhtuks kliendini. Tellimused laekusid nii elektrooniliselt, telefoniga, postiga ja isegi otsekontaktist. Kaupa mida ise ei toodetud, osteti sisse.

Loomulikult oli ka suurtootmine ettevõtetele, kuid firmaomanik näitas veenvalt et väikepakendite jaotamine on trendikas ning kasumlik õigesti organiseeritult.

Huvitav oli viis, kuidas nad kasvatasid tomatit. Eksperimentaalkorras proovisid nad kasutada heinamultshi.

 2004 aastal oli neil nädalas 1000 sellist klienti, hetkeseisuga aga 4674 klienti. Tähtis seejuures oli siiski veatu logistika, vastasel juhul ületavad transpordikulud tulusid.Sel ajal Kui viibisime külmhoones helistati talle ning telliti 4 kasti spinatit, pool tundi hiljem tootmispõllule jõudes nägime et töölised lõpetasid juba viimase kasti korjamist ehk töökorraldus oli väga sujuv ning õppimistväärt.
Lisaks nendele ettevõttetele külastasime ka kohalikku turgu kus kaubeldi peamiselt maheköögiviljadega. Hinnad müstilised, müüjad türklased ning ega seisma eriti jääda ei tohtinud. Inimesi otse loomulikult vähe.
Lõunasöök oli mcdonaldsis mis iseenesest oli kummastav peale selliseid mahe ja tervisliku toidu loenguid. Kohalikud kooliõpilased jooksid sinna muidug tormi. Tagasi kodus tegime väikse jalgrattasõidu ning tabasime ka kohalikud toidupoed lahtioleku aegadel. Toidukaup enamasti odavam kui eestis ning enam vähem kõik vajalik ka olemas.

Teine praktikapäev

Tänase päeva programm näeb ette külastada meie tulevasi töökohti ja peale lõunat käia kohalikus veinimuuseumis Loisiumis. Kuna on esmaspäev, siis on hommikusööki võimalik süüa kuni kella üheksani ja siis on ka start. Andreas võtab meid siit auto peale ja sõidame kõigepealt Kittenbergi firmasse, kus Liis tööle hakkab.

Firma tegeleb maastikuehitusega ning peab selle kõrvale päris suurt näidisaeda koos kauplusega. Näidisaed on kokku pandud erinevatest aiakujunduse stiilidest ning toimib samas ka reklaamina. Jooksvalt teevad nad kogu aeg midagi juurde ja koht on väga huvitav ning edukas.

Pärast seda kihutasime (sest niimoodi see siin kitsastel teedel viinapuuistandike vahel tundub) teise kohta, kus hakkan mina koos Veikoga tööle.

See on väike õppemajand, mis tegeleb kõige kasvatamisega. Seal on maitsetaimed, köögiviljad, lilled ning puukool. Mitmed suured kasvuhooned ja ümberringi põllud ning puukooliväljad. Tutvusime asutusega ja mõnede inimestega, kes hakkavad meid seal juhendama.

 Kuna lõunasöögi aeg hakkas kätte jõudma, tegime seal päris kiiresti ja kihutasime tagasi kooli. Lõunasöök oli meie esimene soe söök austria pinnal ning samas ka uus avastus (peale võileivakultuuri) austria köögipoolelt. Lõunaks pakuti suppi (seda võib vist supiks nimetada), mis koosnes puljongist, milles ujus kolm tundmatu sisuga palli. Igaüks sai ühe palli ja kulbitäie vedelikku ja selline see oligi. Teine käik oli juba pisut söögi moodi ja kolmandaks pakutav õunakook oli juba päris tuttav.
Kõht täis, tuli meil omapead minna kohalikku modernsesse veinimuuseumi. Ringkäik kestis kuskil tunni ja viis meid maa alla veinikeldri sügavusse.

 Kaasa antud elektroonilisest giidist kõlav mehehääl rääkis meile soravas inglise keeles kõigest mis keldris toimub, kuidas tehakse veini ja vahuveini ja millepärast kasutatakse veinide iseloomustamiseks just selliseid omadussõnu. Rääkis mis elu inimesed elasid ning kuidas tehnoloogia arenguga ka veinitootmine on muutunud. Pärast seda olime palju targemad ja julgesime ka veini degusteerida ning leida sealt neid salapäraseid täidlasi, kergeid ja puuviljaseid maitseid.
Ülejäänud õhtu möödus vaikselt omaette meie elukohas, kasutades kordamööda siin nii defitsiitset internetti.

Esimene praktikapäev

Esimene praktikapäev möödus suures osas reisimise tähe all. Hommikul neljast Tallinna poole ja seitsmese lennukiga Münchenisse. Paar tundi seal lennujaamaga tutvumseks ja edasi lennates Viini poole. Liisile, kellele see oli elu esimeseks lennureisiks oli see päris huvitav kogemus kuna lennuk sattus päris korralikku turbulensi ning maandumine oli samuti väikese libastumisega. Viinis võttis meid vastu väike vihmasabin ja jahe tuul. Pärast bussireisi kesklinna ja väikest metroosõitu, oli järgmine katsumus oodata lahtisel platvormil rongi. Tuuleke oli selleks ajaks juba nooreks tormiks paisunud ning vihma kallas päris korralikult. Meile, kes me soojalainelisest eestist lahkudes just mitte kõige soojemalt riides polnud, oli see päris masendav kogemus. Võõras kohas koerailmaga teel tundmatusse....

Siiski jõudsime lõppjaama, kus meile kooli esindaja vastu oli tulnud. Kirjelduses oli öeldud, et ta ei räägi inglise keelt... unustati mainida aga et ta ei räägi ka saksa keelt, vaid ainult oma austria murrakut, mis meile kõlas nagu kõige kollasema kontinendi jutumulin. Kooli kohalejõudnutena tutvustati meile meie peatuspaika ja jäeti kuni koolipoolse projektijuhi tulekuni sellega tutvuma. Ütleme nii et pärast Räpina uut ühikat, tundus see elamine pisut 80-test. Tegime ka tiiru ümber kooli ja näidisaia. Natuke ka pildimaterjali - 

Hea küll, peale ootamist  ja kooli ning kooli aiaga omalkäel tutvumist ilmus ka meie kontakt Andreas ja asusime kauaoodatud õhtusöögi kallale.

 Kuna kõhud olid päris tühjad, tabas meid paras pettumus pakutavas õhutusöögis, milleks oli "tee-ise endale õhtusöök" leivaviilust ja singi-juustuvalikust koos morsiga. Ei saanud kauaoodatud kosutavat kõhutäit ja  mossis meelega jätkasime oma koolitutvumise tuuri. Kool on päris tubli. Vanad ajaloolised hooned ning sisustatud kaasaegsete vahenditega. Jõusaal, spordisaal, arvutiklass, suur söögisaal ja poiste/tüdrukute eraldi korrustel asuvad elupaigad. Edasi andis Andreas meile töökohta sõitmiseks jalgrattad välja ning varsti ta lahkus ja me jäime oma esimese ööga üksi.