Päev üksteist

Äratus 6.20, väike elluärkamine ning 6.45 sööma. Võileib hinge alla ja ratta selga ning tööle. Kusjuures Liis läks juba poole seitsmest välja et auto peale saada. Taas jäi ta ilma oma hommikusöögist ning pidi leppima ainult võileibadega. Meie töö algas sellega, mis eelmisel päeval pooleli jäi, st. jätkasime kasvuhoone tühjendamist ning taimede välja kärutamist, et saaks kasvuhoonesse taas uued taimed maha panna.

Kogu selle tohutu taimepottide liigutamise mõte oligi selles, et saaks kasvuhoone tühjaks ning sinna uued taimed kasvama panna.
Vahepeal imetlesime ka kohalikke hiiglasi, kes neil siin tühja kõhuga ringi roomavad ja noori tüdrukuid hirmutavad.

Taimede uueks peatuspaigaks sai õues asuv plats, kus nad pidid jääma kuni kõik maha saavad müüdud. Pildil paistab ka meie uus guru Elisabeth.

Kuna eile pildimaterjali nappis, panen täna rohkem. Kui algul oli kasvuhoone selline...

... siis pidi sellest saama hiljem selline...

... ja kui kõik vajalikud taimed olid välja viidud ning allesjäävad veerandi kasvuhoone peale tõstetud, hakkas järgmine tööprotsess. Selleks pidime põrandalt eemaldama kõik kiled ja katted, mis sinna olid laotatud ja mullapinna, mis sealt välja tuli, pidime nüüd toreda väikese bensiinimootoriga käsifreesiga kenasti läbi hakkima kaks korda ning siis veel tilgutustorud paika ja peenrad saidki enamvähem valmis.

Kasvuhoone lõpus on üks huvitav metsik võsa, mis jäi puutumata, kuna seal oli mingi vajalik taimekasvatus. Tõenäoliselt seemneteks.

Suure töötegemise vahepeal tegi Elisabeth, kellega sai kenasti inglise keeles vestelda ja kohe hulganisti küsimusi esitada, tuuri ettevõtte puukoolipoolsele osale ja rääkis, kuidas on neil lahendatud veesüsteem. Nimelt koguvad nad oma tiiki kokku kõik vee klaaskasvuhoonete katustelt ning puukooliväljadelt. Samuti kasvuhoonete sees põrandate kaudu. Kogu majapidamise all on suur torude võrgustik, mis kõik maha läinud vee ühte kohta kokku toovad. Puukooliväljade alune maa on kenasti kaldega rajatud ning kaetud kilega, mis vee välja servades asuvatesse kanalitesse toovad ja siis kenasti tiiki jooksevad.

Samuti oli põnev, kuidas nad oma emataimedelt võrsikuid said. Nimelt on emataim kenasti mullas, selle peal peenravaip ja selle peale on laotatud kiht liivaga segatud saepuru. Et ei oleks umbrohtu ning juurdumine oleks lihtsam. Lihtne ja geniaalne.

Päeva viimase otsa tegelesime vanade ja viletsate ja ülekasvanud taimede minema viskamisega. Ja neid ikka oli...

Tööpäeva lõpuks sai algul nii tühi haagis juba päris arvestatava kultuurkihi põhja.

Õhtul tagasi kodus kohtusime ka Liisi ja temagi oli oma päevaga sedakorda päris rahul. Ta käis Kittembergi maastikuehituse tiimiga eraisikule peenraid tegemas ning taimi istutamas.
Õhtu veetsime Veikoga taas linnapeal jalutades ning hiljem leidsime ka ühe päris lihtsakoelise ja koduse heurigeri koha kus värsket veini taskupärase hinnaga maitsta sai. Istusime nagu VIP-id parimates ridades ja nautisime vaadet linnale.

 Homseni, või õigemini tänaseni :)