21. praktikapäev

Laupäev. Päike paistab ja ilm tõotab tulla mõnus ja soe. Lubasime juba enne kaheksat olla E. juures, et minna uudistama tema isiklikku väikest puukooli. Kolmveerand kaheksa veeresime kohale ning istusime ümber tema armsasse väikesesse toyotasse, aastast 92. Tema puukool asus ta poissõbra vanematekodus ja oli tõesti väike, nagu ta oli öelnud. Kasvatas ta ainult õunapuid, pirne, sõstraid ja maasikaid. Kõik vanad maasordid ja kasvatusmeetod loomulikult öko. Kahjurite tõrje puha looduslike tõmmistega 2 korda nädalas. Hästi palju on tehtud käepärastest vahenditest ning suhteliselt väikeste kulutustega.

Sõstra ja maasikataimedele on eraldi peenar, kus kasvavad ainult emataimed, mille eesmärk ongi ainult paljundusmaterjali toota.

Kogu puukool on väike ja suhteliselt tagasihoidliku toodanguga aga piisav, et anda väike palgalisa ning hoida ennast tegevuses. E. ütles et ei puukool ega aednikuamet üldse ei ole selleks, et raha teenida vaid ikka selleks et see talle meeldib ning ta muuga tegeleda ei taha. Puhas fanatism. Hästi palju tehakse siin ära ainult sellepärast, et see on asi mis on südames ning milleta ei taha elada.

Lõunasöögi saime kohalikus austria peres ning see oli tunduvalt maitsvam, kui meie tavalised koolilõunad.
Peale lõunat asusime oma teise vaatamisväärsuse poole teele. E. sõber Mattias töötab firmas nimega Hümmel ning nende üheks tegevusalaks on ka viinapuude paljundamine ning tootmine. Poogitud pistikud müüvad nad kevadel kasvatajatele või suvel potistatuna igaühele.
Põhimõte iseenesest oli lihtne - emaistandik lõigatakse sügisel tagasi ning hakitakse pistikuteks. Siis poogitakse alused ja sordid spetsiaalse omega lõike masinaga. Siis pistikud vaha sisse ning kasti saepuru vahele. Kevadel kastidest välja, pintseeritakse ning vahatatakse taas.

Järgmisena lähevad pistikud juba kile ja kastmistoruga varustatud peenrasse. 5cm vahega torgitakse pistikud maha ja sügiseks saavad nad taas korralikud võrsed külge.

Sügisel lõigatakse taimed maa seest välja, kärbitakse taas, vahatatakse kolmandat korda ning seejärel potistatakse ja pannakse müügiplatsile.

                                          

Vaatasime veel üle spetsiaalsed haakeriistad traktorile, millega erinevaid töid puukoolis teha saab, vahetasime firmaomanikuga kontakte ja lubasime saata eestis kasvatatavate viinapuude pistikuid neile katsetamiseks.

Päev oli pikk ja hariv ning lõpetuseks läksime veel Kremsi linna, kus oli veinikeldrite väike festival. Linna tavaliselt elutud ja inimtühjad tänavad olid äkitselt sagivaid inimesi täis ning iga teise maja juurde oli tekitatud  istumiskohad, kus inimesed istusid, sõid ja jõid ning ajasid juttu. Tore oli taas näha kui sõbralikud on inimesed.  Seal lauataga, kus pisut ruumi on, istutakse maha ja varsti on kogu laudkond juba rõõmsas jutuhoos üksteisega. Meiegi istusime ühe paari kõrvale laua taha ja vestlesime nendega mõnusasti ja pikalt erinevatel teemadel. Oli väga tore.

Homme pühapäev ja polegi mingeid plaane. Võtame päikest:)