Reede 04 juuni

Täna algab aiandis lahtiste uste päev. Siin on komme igal aastal teha üks päev, millal igaüks võib tulla ning vaadata ringi aiandis, kuidas tehakse tööd ning osta ka taimi etteantud valikust. Tavaliselt müüakse taimi ainult edasimüüjatele ning eraisikul ei ole võimalik midagi siit osta. Hommikupoolik tehti veel viimaseid ettevalmistusi. Korrastati hoonete ümbrust, liigutati suuri taimi ning seati üles müüdav taimevalik. Samuti tekitati sisehoovi väike kohvik, kus hakati müüma külastajatele juua ning kehakinnitust. Tore oli vaadata, kuidas lihtsate vahenditega korraldati taimede vahele hubane kohvik. Müümisega hakkasid tegelema kooliõpilased.

Kohalikud töötajad katsusid samal ajal tegeleda edasi oma igapäevaste töödega, kuid päeva ennelõunane osa kulus ikkagi selgelt ainult majapidamise kenaks tegemise peale. Veiko tõstis kasvuhoonetes taimed ilusasti ritta ning sidus üles veel nöörideta taimi. Hiljem sai ta endale vastutusrikka ülesande puhastada pikast rohust aiaääred ning kasvumajade küljealused.

Mina tegelesin koos Elisabethiga edasi tema kallite maitsetaimede emataimede ümberpotistamisega et saada korda see nurgake, kus nad pidid lõpuks ilusasti sirgetes ridades ja siltidega varustatult seisma hakkama.
Uksed avati peale lõuna, kuskil kahe-kolme ajal ja töö jätkus uudishimulike pilkude all. Saan aru miks kohalikud töötajad ei olnud just erilises vaimustuses sellest päevast. Inimesed käisid ringi igal pool, uurisid kõike ning pärisid kogu aeg midagi. Olin õnnega koos, et ma ei pidanud üksi töötama, sest küsimustele vastamisega oleksin ma väga hädas olnud. Kui E. vahepeal ära käis ja keegi mult midagi päris, vastasin jah või ei, lootuses et mul on 50% tõenäosus õieti vastata ning eriti suurt arusaamatust õnneks ei tekkinud. Vahepeal oli küll selline tunne, et kui inimesed jälle hulgakesi kuskilt välja ilmusid, võtan fotoka ja teesklen et olen üks nende hulgast. Veikol oli asi sama hull või isegi hullem, kuna ta töötas kasvuhoones üksinda ja sidus oataimi üles. Pidevalt üritasid inimesed ta käest midagi pärida ning ta pages ka aiandi tahaotsa meie juurde vahepeal mõtteid koguma.
Aiand oli avatud kauem kui tavaliselt, kella kaheksani ning E. oli see, kes pidi selle päeva õhtuni kohapeal olema ning aitama õpilasi ning õpetajaid kauplemisega. Aitasime samuti, ilm oli ilus ja tegelikult oli huvitav päev. Poole seitsme paiku saime me oma töö valmis ning liitusime lõbusa suminaga kohvikus, kus olid peamiselt järgi jäänud aiandi ja kooli inimesed. Võtsime ka bratwursti ja istusime mõnusasti oma kohvikus.

Kõrvalasuva Hadersdorfi lossi aias toimus ka laat ning käisime kaemas, mida seal ka pakutakse. Müüdi taimi loomulikult, käsitööd ja tehti puuskulptuure. Täpsemalt oli seal üks mees, kes kauples puidust seentega ning näitas samas, kuidas nende valmistamine käib. Selline väiksemõõtmeline laat oli.

Peale aiandi lukustamist läksime veel linna ja istusime kohalikus pubis. Meesterahvas, kes seal majandas oli muljetavaldavalt hea mäluga mees. Piisas vaid nägu näidata, kui juba tuli uus jook, sama mis eelmine ning lõpus arvet tasudes, arvutas ta summa peast kokku. Arve tasumine käib mõnusalt koduselt tavaliselt. Kui laua ümber on mitu inimest, on vaikimisi kombeks, et makstakse eraldi. Siis istub peremees samuti laua äärde ja hakkab ükshaaval küsima, mida keegi võttis ning summa lüüakse paberil kokku ja saab makstud. Tundub et tipi andmise kommet siin väga pole ja keegi käsi õieli ootama ei jää. Piisab ainult sellest, kui annad suurema raha ja ütled aitähh ning selle peale raha tagasi ei anta.
Homme on plaan vaba päev kulutada E. puukooli vaadates ning samuti lubas ta organiseerida ringkäigu firmasse, kus üks osa ettevõttest on viinapuukool.