Neljapäev

Viimased päevad on päris kiirest möödunud ja tundub, et ka homme ei pruugi mahti saada arvuti taha istuda, niisiis katsun ikkagi ühe päeva tegemised kirja saada.
Täna on siin riiklik püha ning midagi ei toimu. Kõik on suletud ning inimesi tänavatel samuti näha ei ole. Meie plaan oli minna Elisabethi juurde ning tema poissõbraga külastada ühte veinitootmis talu. Leppisime kokku, et ühe ja kahe vahel jõuame nende juurde Gedersdorfi. Hommikupoolik möödus rahulikult mittemidagi tehes ja peale lõunasööki ajasime oma rattad jälle vihaseks ning põrutasime minema. 20 minutit hiljem olimegi kohal ning tutvusime juba Marcusega. Meie võõrustajad haarasid samuti rattad et sõita meiega kuskile kõrgele mäe otsa,  näitamaks suurepäraseid vaateid ja veel midagi. Tee üles oli kohati päris raske aga mitte midagi hullu. Vaated läksid tõepoolest järjest paremaks. Poole tunniga jõudsime ühe varjulise viinapuuvälja juurde ning seal oligi me peatus. E. tahtis meile näidata oma pisikest kollektsiooni õunapuudest ning viinapuudest. Looduslikult oli koht äärmiselt hea ja maatüki nurka oli pisike aiamajake mahutatud, et saaks töötegemise vahepeal ka pisut mõnuleda.

Viinapuid uurides leidsime neilt jahukastet ning saime uhkusega rääkida, et meil eestis sellist muret pole. Neile aga on see päris suur probleem, kuna haigus mõjutab saagikust.

Mäest alla oli sõit puhas mõnu ja kestis vaid mõne minuti. Laskusime alla kitsaid teid mööda, mis olid kaetud kivisillutisega ning mida ääristasid väiksed majakesed, milles asusid mäekulgede sisse kaevatud pikkade käikudega veinikeldrid.

Marcus töötas ühes veinifarmis, kellel oli viinamarjade all 15 ha maad aga nad ostsid veinitegemiseks sisse veel 50ha jagu viinamarju ning valmistasid igal aastal 200 000 liitrit veini. Hoone oli seest nagu piimakombinaat. Suured plaaditud pinnad ning kõikjal roostevabad tünnid. Liikusime läbi laoruumide veini hoiuruumi ning sealt edasi veinivalmistamise osasse. Tehnika oli muljetavaldav ja kogu veinitegemise protsess tundub ikka päris keeruline teadus. Muudkui pumpa vedelikku ühest tünnist teise ning puhasta ning siis jälle pumpa ja puhasta ning järgmisena juba käärimisprotsess jälle uutes tünnides.

Tammepuust vaatides seisab alati punane vein. Punast veini tehaksegi pisut teistmoodi kui valget. Kui valge veini jaoks pressitakse marjad, filtreeritakse ning vein hakkabki käima siis punase veini jaoks peavad puruks pressitud marjad koos vedelikuga tükk aega seisma, kuna punase värvi annab veinile marjakest. Punasest marjast otse pressitud mahl on läbipaistev aga kui see seisab koos kestadega siis muutub punaseks.
Valget veini tehakse kõige rohkem sordist Grüne Veltliner ja alla veinitünnide vahele jõudes hakkasime seda ka kohe proovima.

Marcus tõi üksteise järel neli erinevat veini, mis kõik tehtud ühest ja samast sordist. Maitsed olid kõik erinevad. Maitse erinevused tulevad peamiselt marjade korjamise ajast, kuna sellest sõltub nende suhkrusisaldus. Igal juhul on igas tünnis veinil erinev maitse, isegi kui kõik on tehtud täpselt ühtemoodi.
Tegime veel ringi veinikeldris, kus tammevaatides tõmbas punane vein ning seisis ka hulganisti vanu pudeleid, millele juba korralik kiht keldrisvammi peale tekkinud.

Proovisime veel erinevaid veinisorte - ka magusaid sorte, nagu chardonnay ja riesling ning ka peremehe isiklikku eripruuli eriti magusast veinist, mida nad siin nimetavad "pükste avajaks" ning seda võeti otse tünnist spetsiaalse riistapuuga.

Proovisime ka sekti. Sektiks nimetatakse austrias vahuveini. Huvitav fakt on veinide kohta siin veel see, et lõviosa villitakse pudelitesse keeratava korgiga ja see pole üldse mitte halb asi vaid vastupidi - kork on neutraalne, ei anna lisamaitset ning ei hakka kunagi läbi andma. Enamus euroopast pidi olema teel keeratava korgi poole.
Peale seda väga huvitavat ringkäiku, läksime ka kohalikku heurigeri sööma koos Marcusega, kuna Elisabeth läks mingile kontserdile. Järgmised paar tundi käkerdasime oma napi saksa keele oskusega juttu ajada ja saime minuarust enamvähem sellega ka hakkama. Kohalikust aktsendiga hakkab kõrv juba ära harjuma ning üle poole jutust on juba täiesti võimalik aru saada.
Sellega põhimõtteliselt see päev ka lõppes. Koju jõudsime päris hilja ja järgmine hommik algab aiandis lahtiste uste päev.