Kaheksas päev

Kaheksas päev on taas puhkepäev ja sai kasutatud kodulinnaga tutvumiseks. Linn on vana ja ilus ja jõgi on keskel - väga ilus jõgi, kõikjal lilled ja rohelus ning jälle lilled. Igaühel on siin tegelikult vist lilled ja hoolitsetud aiad, kohe kuidagi ei leia ühtegi kohta kus viriseda.

 Ja ilm läks ka pagan ilusaks.
Leidsime ka et linn on päris kõrgel merepinnast.

Kõikjalt leiab nii elusast peast kui pildidl kujutatuna kohalikku sümbolit - mahlapressi.

Keskväljakule on nad püstitanud ühe veidra posti/puu, millel on kuusk tipus ja seda nimetavad nad ise mai puuks. See pidavat sümboliseerima kevade algust ja viljakust. Selline mehelik sümbol. Neil pidi komme olema, et esimese ja viimase kolme päeva jooksul võib seda naaberküla ära varastada ning siis peetakse sümboolne kohus ning varganäod peavad välja tegema. Küla ise aga peab elama häbiga, et lasi sel juhtuda.

Kõik kohad on täis siin heuriger´i silte. See on siinkandis selline traditsioon, et kui eelmisel aastal valmis tehtud veini hakatakse pudelitesse villima siis on kolm nädalat veinikeldri uksed lahti ning inimestele antakse veini proovida ning selles ei sisaldu mingeid riigimakse.
Samuti on siin palju kellergasseneid st veinikeldreid - lausa tänavate kaupa. Neid nimetatakse siin ilma korstendeta majadeks.

Samuti leidsime toreda maja, ku perenaine oli saanud 40 aastaseks ning selle tähistamiseks oli välja pandud tore installatsioon.

Väike pizza linna peal...

.... ja õhtupoolik kooli näidisaias veesilma ääres päikese käes.

Selline päev siis täna. Homme jälle uus päev.

Seitsmes päev

Vaba päeva puhul magasime hommikul pikalt ning peale kiirustamata hommikusööki istusime oma truude rataste selga ning kulgesime raudteejaama. Mõtlesime külastada lähedalasuvat suurimat linnakest Kremsi Doonau kaldal.
Rongiga pool tundi sõitu ja kohal me olimegi. Linn on siinse piirkonna üks ajaloolisemaid ning tõesti arhitektuur oli muljetavaldav ning ilus.

 Hämmastas ka linna puhtus nagu ka kõigi teiste siiani külastatud kohtade oma. Uskumatu kohe, et kunagi pole tänavatel näha prahti ning igal pool on kõik ära grüünestatud. Linnahaljastusse on tõeliselt palju investeeritud ning tulemus on kadestamisväärne. Imetlesime linna ning rändasime mööda kitsaid, kauni kivimustriga ja kohati päris järsu tõusuga tänavaid mööda  päris mitu tundi.

Saime mäetippu ronides ka (eba)meeldivalt märjaks tegeva vihmasahmaka kuid õhtul taas rongi peale minnes oli meeleolu lõbus ning reisiga jäid kõik rahule.

Rongiga tagasi koju sõites juhtus selline asi et ümberistumise jaamas läksime kogemata vale rongi peale ning sõitsime hoopis vales suunas. märkasime siiski oma möödapanekut kiiresti ning kobisime järgmises peatuses kiiresti maha. Avastasime seal kohaliku teopoisi ning kuna selle mõõtmed ületasid tublisti kodumaiseid, sai ta ka ajalooraamatusse salvestatud.

Vantsisime siis nukralt tagasi oma ümberistumisekohta ning pidime uut rongi poolteist tundi ootama.

Siiski ükskord tuli taas rong, seekord õige, ning tõi meid väsinult kuid rahulolevaina tagasi kodulinna, kus meid juba ootasid me ratsud ning nii see päev põhimõtteliselt lõppeski. Kodus tegime süüa ja vahtisime telekat, niipalju kui seda sai teha altkorruselt kostuva lärmi tõttu.
 Nimelt on meie all suur peosaal, mis oli sel nädalavahetusel välja üüritud pulmadeks, niiet olime tahtmatult kohaliku pulma passiivseteks tunnistajateks.

Muusikahelid kõlasid väga tuttavalt ja kohati, kui sõnu ei kuulnud, oleks võinud vanduda et all on Kuslap või Uno Loop oma parimate paladega. Üks huvitav tähelepanek oli, et kuskil kella kümne paiku voolas kogu pulmaseltskond äkki õue ning kulges akordionimängu ning laulu saatel linna peale.Nii tore et inimesed on nii pagana sõbralikud ja mitte kedagi selline asi ei häiri. Vastupidi, hoopis minnakse välja ja õnnitletakse. Sellist sõbralikkust ning tolerantsi kohtab igal pool mujal kui kodus:(
Pooleteise tunni pärast oli rahvas tagasi ja pidu allkorrusel jätkus. Kus nad käisid, jäi meile saladuseks. Tuleb võimalusel teisipäeval töö juures uurida..
Head õhtut ja homseni.

Kuues päev

Tänane päev on olnud teistmoodi kui teised ja seda heas mõttes. Oleme saanud toimetada täiesti iseseisvalt terve päeva ja saanud aimu, kuidas hakkavad meie päevad välja nägema järgmine nädal. Hommikul laekusime Heidendorfi õppemajandisse ja jätkasime sealt, kus eile pooleli jäi. Sidusime üles ka paprikaread ning paigaldasime kõikidele taimeridadele tilgutustorud. Kibedate töötegijatena kulus meil selleks ainult tund ja Veiko kimas uut tööd küsima.  Meie juhendaja hetkel, sümpaatne österraihh nimega Reinhardt, andis meile uueks tööks pistikute tegemise. Täpsemalt hakkasime paljundama shokolaadimündi taimi. Paljundamine iseenesest lihtne - taime tipp maha ja kaheks tükiks.

Tipuosad ühte kasseti ja järelejäänud osa teise.

Reinhardti jutu järgi pidi neil olema tellimus 20 000!!! taimele. Järgijäänud kolme tunniga enne lõunat paljundasime kolmekesi umbes 2200 taime.
Lõuna oli täna tähtsam kui tavaliselt, kuna pidime saama köögist süüa järgnevaks kolmeks päevaks mis me siinses residentsis täielikus omapeadluses mööda saadame. Kuna esmaspäeval on siinkandis püha, läksid absoluutselt kõik kodudesse ning tulevad tagasi alles teisipäeval. Lõunasöök oli jälle suur üllatus või õigemini juba hakkame harjuma sellega et supid koosnevadki ainult puljongist ja ei millestki muust, nii ka seekord. Peale sööki läksime kööki oma sööki saama. See, mis meile kaasa anti, ületas kõik meie ootused. Loetlen siinkohal meie toidukorvi kolmeks päevaks:
2 leiba, 2 latti suitsuvorsti, kilo keeduvorstilaadset toodet, 2 pakki võid, 2l piima, 3 kilo jogurtit, kilo kohvi, kamakas juustu, 2 karpi valgehallitusjuustu, moosi, sulatatud juustu, cornfleikse, müslit, chocopopse, 6l õunamahla, 3l apelsinimahla, kastitäis (12 pudelit) mineraalvett, saiakesi ja teed.

 Nagu näha, kõik külm söök ja ei ühtegi värsket vilja.
Kraam käes siirdusime tagasi töökohta. Vahepeal oli ka palavalt igatsetud päike välja tulnud ning ilm oli juba nagu päris suvel ja see oli eesootava nädalavahetuse valguses suurepärane.
Pealelõunaseks tööks saime maitsetamede ja köögiviljataimede ümberpotistamise. Väiksemast suuremasse.

Töö oli äärmiselt nauditav ja saksa keele vähene oskus ei olnudki ühtäkki enam väga häiriv. Peab ütlema et kohalikud poisid olid ka väga sõbralikud ja suhtlemine kulges mõlemale poolele (sisaldab ka elementaarset viipekeelt) rahuldavalt arusaadavalt.
Selle töö juures oli huvitav see et nad kasutasid valmispakendatud kasvusubstraati, kuhu oli juba sisse segatud vermikuliit ning mille lõhn/hais oli tugevalt sõnnikuline kuigi paki peal oli kirjas et põhikomponent on kääritatud turvas.
Tegime seda tööd terve pärastlõuna kuni neljani, millal tööpäev läbi sai ja tulemus oli päris hea...

Lisaks pildil olevatele taimedele ka ülemisel pildil põrandal paistvad paprikataimed.
Koju sõites tegime Veikoga peatuse kohalikus toidupoes ja sattusime peale kuidas maapiirkonnas inimesed poes käivad. Väga nutikas igatahes.

Õhtu oli vaikne, homme plaanis minna Kremsi linna.
Homseni

Viies päev

Tavapärane äratus ja hommikusöök (võileivad hakkavad juba seedimisele) ning esimene külastuskoht Hr Hicki aianduskauplus kohaliku piirkonna turistirohkeima ning parima veiniga piirkonnas. Kauplus asus mägede vahel orus, doonau kaldal.
Ümberringi olid kõik mäeküljed muudetud trepiliseks et saaks seal viinamarju kasvatada. Kuna orus on äärmiselt pehme ja soe kliima siis on seal kasvatatud marjad eriti hea kvaliteediga ning kallid. Hr Hick tegeles oma kaupluses kõigega - nii taimede müügi kui lilleseade kui ka taimede tootmisega. Eriti palju oli tal viinapuid kuna need turistidele väga hästi kaubaks lähevad.

Sealt kimasime Tulln´i linna, kus oli üles seatud suuremat sorti aiandusnäitus. Üle kolme päeva oli see esimest korda tõeliselt huvitav ja silmaringi laiendav hommikupoolik. Seal näitusel käisime ringi kuskil paar tundi ja ma tegin väga palju pilte. Valik neist siin, ülejäänud albumis: http://picasaweb.google.com/ryntsik/Langenlois20101920#

Lõunasöögiks üllatati meid kohaliku shnitslipraega, mis koosnes seashnitslist, sidrunilõigust, keedetud kartuli lõikudest ning ketshupist. Veider nagu see oli, igatahes saime praadi, mis meil - eesti poistel, siiani nii puudu oli olnud.
Peale lõunat saime oma esimese ametliku praktikaosa heidendorffi õppemajandi kasvuhoones. Täna istutasime kurgitaimi, sidusime need üles ja kastsime. Mõnus töö oli. Tunnid kadusid lennates ning neljast juba saadetigi meid minema et homme kohe hommikul jätkata sealt kus pooleli jäi.

Õhtusöök oli täna alguses vägagi veider. Veiko seda süüa ei suutnudki. Pakuti selliseid pirukaid nagu meil on need rasvas küpsetatud moosipallid, ainult siin olid nad ahjus küpsetatud ja täiesti valgeks jäetud. Sees oli moos ja kõrvale pakuti sulavõi kastet või tuhksuhkrut. Algul tundus veider kuid lõpuks oli minuarust päris maitsev.
Õhtul käisime Veikoga ka esimest korda kohalikus veinikeldris mekkimas head veini ja tutvumas austria kultuuri köögipoolega. Oli väga maitsev ning absoluutselt kordamistväärt õhtupoolik.

Neljas päev

Äratus tavapäraselt 6.30. Väike pesu ja hommikuvõileivale. 7.30 autodesse ja taas Viini poole, kuna päeva eesmärgiks on külastada kahte kauplust ning pidada piknik Laxemburgi linnakese lossipargis.
Kimasimegi otsejoones Laxemburgi linna, mis on üks Viini satelliitlinnadest ning külastasime Ledeleitneri nimelise kaupluseketi poodi lossi juures. Kaupluses müüdi ilupuid, lilli ning aiamööblit. Põnevat midagi polnud ja palju sellest rääkida ei ole. Mõni pilt hoovist siiski..

Järgmisena võtsime suuna teise, taas itaalia disaini müüva kaupluse poole sest mingil põhjusel leitakse siin, et see on õpilastele hariv ja silmaringi laiendav. Teel sinna peatusime omapead Andreasega ühes kohalikus aiandusäris. Eriliseks tegi selle kaupluseketi asjaolu, et selle omanik pidi olema üks proua, kes sai selle keti endale 40. sünnipäevaks oma isalt. Isa oli oma varanduse teeninud sellega, et leiutas mingit sorti kivimüüri, mille sisse sai taimi istutada. Aasta käive 4,3 miljardit eurot!!

Siis leidsime ka oma teise kaupluse üles. Samuti mitte midagi erilist. Itaalia moega mööbel veidrate lisanditega:)

Seal ringi vaadatud/aeletud (õpilased kukkusid nagu küpsed õunad erinevate iste- ja lamamiskohtade peale) tunnike, lahkusime sealt ja võtsime suuna tagasi lossi peale, kus pidi toimuma piknik lossipargis. Ilm ei olnud selgelt selle mõttega päri aga selle kiuste piknik toimus. Juhendajatel oli kaasas suur hulk vorsti ja leiba ning õuna(mahla).
Peale seda tegime ringkäigu pargis, kus tõesti suured ja auväärsed puud. Toredad laigulised plaatanipuud, taevasse küündivad jugapuud ning uskumatult kõrged ja jämedad männid. Pilte ka:

Õhtul kodus saime esimese sooja õhtusöögi. Pakuti punast oapada. Oli päris kosutav ja mõnus pärast pikka võileivaperioodi. Söögivärk nõuab omaette peatükki ja küllap see ka tuleb varsti. Linnast ka pisut vaja kõnelda. Igatahes õhtupoolik taas kodune ja sisustatud kohaliku veini mekkimise ning blogi kirjutamisega. Homseni.

kolmas päev

Täna oli varajane väljasõit. Kell 7.30 kogunesime maja ees ning seejärel bussidesse ja Viini poole. Eesmärk on külastada linnas paari edukat ettevõtet. Või siis mitte nii edukat, aga feng shui stiilis, mis on siinkandis väga “in”.

Esimeses neist oli firmaomanikus naisterahvas, kes üritas propageerida igasuguseid viienda dimensioonide teemasid ja läbi surevate inimeste voolavaid rahulikke jõuvälju. Seepeale küsisin kaasas olnud austria neiult kas ta usub ka sellist jama aga too vaatas mind nii hukkamõistva pilguga et edasi ma ei üritanud. Edasi läksime seisime miski energiasamba juures mis pidi meid puhastama kurjast ning seejärel siirdusime kasvuhoonetesse.

 Seal kasvatas too naisterahvas peamiselt figeni nimelisi vilju ja meile jäi pikalt mõistmatuks millest jutt kuid õnneks tuli appi ladina keele oskus ning selgus et tegemist on Ficus nimelise taimega ehk viigipuuga.

 Sai üsna selgeks et austerlased on hullud itaaliapäraste asjade järgi ning kuigi too firma ei pidanud veel oluliselt teenima oli ta lootusrikas ning arvas et tulevikus müük suureneb. Lisaks viigipuu viljadele tegeles ta nii kohalike kui ka eksootiliste maitsetaimede kasvatamisega sest kasvuhoonetes(põhimõtteliselt kiletunnelid) kasvavate puude vahelist ruumi oli nendega ilmselt kõige kasumlikum täita. Tollest kohast siiski midagi eriti kasulikku enda jaoks ei saanud.
Järgnevalt sõitsime Adamah nimelisse firmasse mis tegeles köögiviljade kasvatamise, turustamise ja logistikaga. Otse loomulikult oli tegemist järjekordse bio ehk maheettevõttega. Too mees oli selgelt praktilise mõtlemisega ning kogu töö oli korralikult organiseeritud. Külmlaos oli 5 töökohta kus pakendati väiketellimusi stiilis 4 õuna , 2 tomatit, pool kilo maaikaid ja 100g salatit. Kastid laoti vastavalt kaubikute marsruudile virna ning sama päeva hommikul esitatud tellimused jõudsid ka õhtuks kliendini. Tellimused laekusid nii elektrooniliselt, telefoniga, postiga ja isegi otsekontaktist. Kaupa mida ise ei toodetud, osteti sisse.

Loomulikult oli ka suurtootmine ettevõtetele, kuid firmaomanik näitas veenvalt et väikepakendite jaotamine on trendikas ning kasumlik õigesti organiseeritult.

Huvitav oli viis, kuidas nad kasvatasid tomatit. Eksperimentaalkorras proovisid nad kasutada heinamultshi.

 2004 aastal oli neil nädalas 1000 sellist klienti, hetkeseisuga aga 4674 klienti. Tähtis seejuures oli siiski veatu logistika, vastasel juhul ületavad transpordikulud tulusid.Sel ajal Kui viibisime külmhoones helistati talle ning telliti 4 kasti spinatit, pool tundi hiljem tootmispõllule jõudes nägime et töölised lõpetasid juba viimase kasti korjamist ehk töökorraldus oli väga sujuv ning õppimistväärt.
Lisaks nendele ettevõttetele külastasime ka kohalikku turgu kus kaubeldi peamiselt maheköögiviljadega. Hinnad müstilised, müüjad türklased ning ega seisma eriti jääda ei tohtinud. Inimesi otse loomulikult vähe.
Lõunasöök oli mcdonaldsis mis iseenesest oli kummastav peale selliseid mahe ja tervisliku toidu loenguid. Kohalikud kooliõpilased jooksid sinna muidug tormi. Tagasi kodus tegime väikse jalgrattasõidu ning tabasime ka kohalikud toidupoed lahtioleku aegadel. Toidukaup enamasti odavam kui eestis ning enam vähem kõik vajalik ka olemas.

Teine praktikapäev

Tänase päeva programm näeb ette külastada meie tulevasi töökohti ja peale lõunat käia kohalikus veinimuuseumis Loisiumis. Kuna on esmaspäev, siis on hommikusööki võimalik süüa kuni kella üheksani ja siis on ka start. Andreas võtab meid siit auto peale ja sõidame kõigepealt Kittenbergi firmasse, kus Liis tööle hakkab.

Firma tegeleb maastikuehitusega ning peab selle kõrvale päris suurt näidisaeda koos kauplusega. Näidisaed on kokku pandud erinevatest aiakujunduse stiilidest ning toimib samas ka reklaamina. Jooksvalt teevad nad kogu aeg midagi juurde ja koht on väga huvitav ning edukas.

Pärast seda kihutasime (sest niimoodi see siin kitsastel teedel viinapuuistandike vahel tundub) teise kohta, kus hakkan mina koos Veikoga tööle.

See on väike õppemajand, mis tegeleb kõige kasvatamisega. Seal on maitsetaimed, köögiviljad, lilled ning puukool. Mitmed suured kasvuhooned ja ümberringi põllud ning puukooliväljad. Tutvusime asutusega ja mõnede inimestega, kes hakkavad meid seal juhendama.

 Kuna lõunasöögi aeg hakkas kätte jõudma, tegime seal päris kiiresti ja kihutasime tagasi kooli. Lõunasöök oli meie esimene soe söök austria pinnal ning samas ka uus avastus (peale võileivakultuuri) austria köögipoolelt. Lõunaks pakuti suppi (seda võib vist supiks nimetada), mis koosnes puljongist, milles ujus kolm tundmatu sisuga palli. Igaüks sai ühe palli ja kulbitäie vedelikku ja selline see oligi. Teine käik oli juba pisut söögi moodi ja kolmandaks pakutav õunakook oli juba päris tuttav.
Kõht täis, tuli meil omapead minna kohalikku modernsesse veinimuuseumi. Ringkäik kestis kuskil tunni ja viis meid maa alla veinikeldri sügavusse.

 Kaasa antud elektroonilisest giidist kõlav mehehääl rääkis meile soravas inglise keeles kõigest mis keldris toimub, kuidas tehakse veini ja vahuveini ja millepärast kasutatakse veinide iseloomustamiseks just selliseid omadussõnu. Rääkis mis elu inimesed elasid ning kuidas tehnoloogia arenguga ka veinitootmine on muutunud. Pärast seda olime palju targemad ja julgesime ka veini degusteerida ning leida sealt neid salapäraseid täidlasi, kergeid ja puuviljaseid maitseid.
Ülejäänud õhtu möödus vaikselt omaette meie elukohas, kasutades kordamööda siin nii defitsiitset internetti.