Viieteistkümnes päev ja teine pühapäev

Hommik algas lõunasöögiga kell 11.45. Lõunasööki polnud loomulikult - ainult võileivad jälle. Peale seda tuli väike tegevusetus peale ja selle peletamiseks otsustasime Veikoga taas oma ebamugavad sadulad tagumiku alla võtta ning minna ümbruskonda uudistama. Võtsime ette ühe jalgrattamarsruudi, mille viitasid kõikjal näha võis. Põrutasime kohe hooga jälle mägede poole ja siis juba päris mäe otsa, kuna seal üks huvitav torn paistis ning vaadetki võis loota päris laiaulatuslikku. Torni, või selle koha nimi, oli Heiligenstein.

Vaated, mis tornist avanesid, olid tõepoolest võimsad ning meie tulekuks oli kõik ettevalmistatud. Alt anti veel klaas veini ka kaasa et ülal oleks mõnusam olla.
Peale seda treenisime oma mäest allatulemise lihaseid ja võtsime rattad poole mäe pealt, kust me enam edasi ennast sikutada ei jaksanud. Koht aga oli just õige ja tsiviliseeritud rataste jätmiseks.

Järgmine sihtpunkt, ilusa nimega koht Shönberg ja mäe otsas see tõepoolest oli. Rattasõit koosnes vaheldumisi hingetuks väntamisest, et mäest üles saada ja seejärel puhtast mõnust, kui mitu kilomeetrit korraga alla sai sõita ilma pedaale puutumata.

Edasi ikka mööda turistide jalgrattarada, ümberringi mäed ja ilusad linnakesed ja veinihoovid. Mõnus

Ei saa öelda et me mõnesse teel olles sisse ei astunud. Arvepidamine oli austrialikult korrektne ning peale maksmist saime ka arve.

Teekond jätkus ja jõudsimegi mõne tunniga oma sihtpunkti Gars am Kamp linna, 20km kaugusel Langenloisist. Ega see suurt teistest ei erinenud ning ots ümber ja kodupoole tagasi.

45 minuti pärast olime tagasi (keel vestil) ja kiirelt õhtusele võileivale. Peale seda ei juhtunudki enam eriti midagi, jalutasime pisut linna peal ja ega suurt enam ei juhtunud. Õhtu oligi varsti pime ning uneaeg käes.
Homme taas tööpäev ja siis juba ehk ka  midagi huvitavat.

Neljateistkümnes päev

Eile Elisabethiga rääkides, tuli jutuks et võiksime ka nädalavahetusel tööd teha, kui kellelgi vaja. Tema muidugi kohe küsis teiste käest ning Reinhardil oligi parasjagu plaanis taimi istutada ning oma põllul tööd teha ja nii ta pakkus meile tööd laupäevaks. Saigi kokku lepitud et ta meile hommikul järgi tuleb ning läheme tema juurde tööd tegema. Liis oli samuti kutsutud, kasvõi päevitama ja pealt vaatama aga ta arvas, et ta hoopis magaks ennast välja sellel hommikul. Nii läksime me Veikoga 7.30 õue ning nagu kokku lepitud, oligi R. platsis ning teekond tema juurde sai alata.15 minutit hiljem sõitsime juba kõrgel mägede vahel ja R. näitas meile oma hiljuti soetatud keldrit. Ta ostis endale ühe vana veinikeldri, et hoida seal köögivilja. Kelder oli tõsine - tore esik ning pikk käik maa alla, kus oli kaks ruumi, kus seisid vanad veinipudelite riiulid. Seal oli isegi jäänud vanast omanikust pudeleid, millest osad olid isegi 1976-st aastast. Peale seda liikusime edasi ning ta näitas oma lambaid, keda tal oli 5 suurt ja 7 väikest. Palju polnud aga sellegi poolest on nad väga populaarsed sest kohalikud külaelanikud pidid olema järjekorras et ta oma lambad nende maadele viiks ja niimoodi nende raskesti ligipääsetavad kohad puhtaks sööks. Veidike eemal oligi ta majakene rahuliku külakese servas. Elukaaslane tuli meile vastu ning rääkis head inglise keelt ning tutvustas meile pisut nende majapidamist. Võtsime tööriistad auto peale, koera kaasa ning teekond läks edasi põllu suunas. See asus sealsamas lähedal mäe küljel ning vaade, mis avanes lihtsa aedniku kapsapõllult võttis sõnatuks.

Istutasime maha tema kapsad ning oad ja panime ubadele ka toestuse. Seejärel aitasime tal ehitada varjualust. Ühe varjualuse oli ta juba valmis teinud ning ka pingi sinna juba toonud ja see pidi saama tema ja ta elukaaslase puhkekohaks palavatel päevadel. Iga nurga juurde oli juba istutatud viinapuud ning ilu pärast ka roose. Nüüd soovis ta ehitada veel ühte, pisemat, oma koerale. Et ka tema saaks varju palavatel päevadel. Ehitusmaterjaliks kasutas ta vanu viinapuuridade tugiposte, mis olid lõigatud Robiiniast. Puit oli hämmastavalt kõva ka pärast 20 aastat ilma käes olemist. Iga naela jaoks pidime augu ette puurima, muidu ei olnud võimalik neid sisse lüüa.
Töö tehtud, läksime tagasi ta kodu juurde, kus elukaaslane oli juba valmistanud maitsva pitsa ning salati ja niimoodi võtsime sealsamas õues sooja päikese käes meeldivas seltskonnas mõnusa lõunaeine. Mõlemad nad olid äärmiselt külalislahked ja sümpaatsed ning söök oli loomulikult maitsev. R. elukaaslane on sakslanna, kes tulnud siia austriasse elama ning töötab Langeloisi lähedal asuvas linnas Schilternis asuvas näidisaias nimega Arche Noa, kus kasvatatakse ja müüakse taimi võimalikult looduslähedaselt ning valitakse sellised taimesordid, mis on konkreetsele piirkonnale iseloomulikud ning ei ole sisse toodud ega aretatud.
Peale kosutavat lõunasööki tegime veel pisut tööd ja siis viis R. meid tagasi linna kuna me soovisime veel poest läbi minna, enne kui need suletakse. Pühapäeval on ju siin kõik poed kinni. Võtsime Liisi kaasa ning käisime poes et täiendada oma toiduvarusid ja jalutasime kõik kolmekesi veel tükk aega linna vahel nautides ilusat ilma ja kohalikku külalislahkust. Hiljem istusime kooli lähedal ühes meeldivas heurigeris, kus päris soodsa hinnaga sai värsket veini mekkida ning linna vaadata ülevalt mäe otsast.

Kümnest tulime tagasi koju, et vaadata eurovisiooni ning nii see laupev lõppeski.

Homseni.

Päev kolmteist

Reede. Nädala viimane tööpäev ja seda on ka aiandis tunda. Kohe alguses öeldakse, et täna tuleb päeva lõpus suurem koristus kuna nädalavahetuseks peab kõik olema puhas sest kunagi ei te, millal herr direktor võib külalistega tuurile minna. Päeva esimene pool möödus eelmisel päeval alustatuga edasi tegeledes. Ikka emataimede ümberistutamine kuid seekord lisandus ka nende paljundamine.

 Tüümian oli päris hästi talve üle elanud ning seda sai hoolega noaga lõikuda ning väikestesse pottidesse istutada. Veiko samal ajal tegeles juba mitmendat päeva ubade istutamisega. Õues oli vaja neile ka toed panna ja selleks kasutati toikaid ja traati, mille külge iga taim nööriga (snuuriga) üles seoti.

Nende töödega jätkasime lõunani ning taas üllatus kohalikelt kokkadelt. Ei tea kas see on rahvusköök või lihtsalt mingi huvitav kruss koka ajus aga lõunasöögiks pakuti kõigepealt salatit leivaga ning seejärel makaroni välimusega asju mis olid taignast rullitud ning üle puistatud mooniseemnete ja tuhksuhkruga. Lisandiks oli virsikukompott. Kahjuks jäi järgi.

                                           

Söögilauas istudes tabas meid suur üllatus, kui ühel hetkel keegi mees meie lauda tuli ja selges eesti keeles tere ütles. Selgus et Austrias on ringkäigul delegatsioon eestist ja see mees oli Järvamaa kutsehariduskeskuse direktor. Otsisid ka huvitavaid koostööpartnereid ja külastasid siin erinevaid kutsekoole. Jutuajamine oli lühike kuid väga meeldiv ning elevusttekitav.

Tööl jätkus päev oma töökoha koristuse ning taimede kastmisega ning seejärel läksime kõik koos appi Veikole avamaale oapõllule. See valmis, oli veel tarvis maha istutada tomatid. Samuti avamaale. Selleks oli maalapp juba ette valmistatud.

                                              

Maa oli lihtsalt üle kõblatud ning käsifreesiga pehmeks tehtud. Umbrohu välja korjamisega suurt vaeva ei nähtud. Ridade panemine aga on väga oluline ja see käib aianööri järgi ning mõõdulindiga. Kaua see töö aega ei võtnud ning peagi olid tomatid, või paradisod, nagu kohalikud neid kutsuvad, maha pandud.

                                   

Veel natuke aega ruumide koristamist ning tööpäev oligi läbi. Koju läksime väheke niheledes kuna terve päeva valusalt paistnud päike oli ühte kui teist kohta valusalt kõrvetanud. Kaupluse juures juba tuttavad prouad taas poodi tulnud.

                                  

Elisabeth pakkus, et võib meid sõidutada Kremsi kaubanduskeskusse ning linnapeale. Õhtu mööduski linnas keskuses käies ning hiljem vanalinnas kommentaaridega ringkäik ning meeldiv jutt ja seltskond pitsat süües. Tore õhtu oli ning meie kõigi tänusõnad siinkohal Elisabethile, et meid kaasa kutsus ning meeldiva ning hariva ringkäigu korraldas. Pärast tõi veel tagasi kojugi.

Head aega, homme juba uued seiklused...

Kaheteistkümnes päev

Ruttiinne hommik. Äratus, söök, jalgratas, aiand. Tööpäev algas mullasegu tegemisega. Suurte koguste jaoks on soetatud suur segumasin, millesse tuli järgemööda kallata: 7x70L valmis turbasegu, 3 kärutäit turvast, 4 kärutäit kompostmulda.

Kompostmulla tegemiseks on seal samuti oma tehnoloogia. Kui kompost on kaks aastat seisnud ja valmis laagerdunud, tuuakse see platsi peale. Sõelutakse ja laotatakse suurte augutorude peale hunnikkusse. Peale kile ja torude külge masin, mis hakkas neisse kuuma veeauru tootma. Nüüd puhutakse sinna komposti sisse niikaua kuuma auru, kuni see hakkab mullast välja puhuma. Niimoodi kile all hautatakse komposti kaks-kolm tundi ja umbrohuvaba kompost ongi sündinud. Samuti pidi selline muld hästi vett hoidma.

Peale segu valmimist löödi meid Veikoga lahku ja kumbki saime endale eraldi juhendaja ja töö. Minu tänane tööpäev möödus Elisabethi käe all. Viisime õue endale töökoha ja hakkasime pihta.

Kuna E spetsialiteet on maitse- ja köögiviljataimed, erilise tähelepanuga just maitsetaimedele, tegelesime täna terve päeva maitsetaimede emataimede kollektsiooni korda tegemisega. Võtsime üle talve hoitud taimed ja selekteerisime elavad hukkunutest ning istutasime terved uutesse pottidesse. Enne väike juureuuendus muidugi ka.

Igat taimesorti oli tarvis uue kollektsiooni tarvis 6 taime - vanadest 2 kuni 3 ja ülejäänud värsketest noortest taimedest. Esimese poole päevaga me mündikollektsioonist kaugemale ei jõudnudki.

                                      

Vahepeal käisime lõunal ja täna oli mul lõpuks meeles ka pildistada suppi, mida meile igal lõunal pakutakse. Veiko on juba harjunult esimese käiguna sööklas kohe leiba läinud küsima. Supi vedelik on tuima järjepidevusega ühe ja sama maitsega, samamoodi ka need "asjad" mis seal sees ujuvad (ei sisalda liha). Ainuke erinevus päevadel on selles, et "asjad" on kord suuremad, kord väiksemad ja korra isegi tähestiku kujul - maitse ei muutu.

                                            

Tagasi tööl läks päev edasi sama tööga, mis hommikupoolikul ning midagi uut ei toimunudki. Ahjaa, õhtuks jõudsime juba tüümiani juurde ja neid hakkasime ka jagama. ikka suur mätas või põõsas pisikesteks tükkideks ning eraldi väikestesse pottidesse. E ütles, et maitsetaimi on suhteliselt lihtne rohtsete pistikutega paljundada. Jälgima peab ainult seda, milla taim õitseb sest õienuppudega pistikud ei taha hästi juurduda. 

Veiko päev sisustati jälle ühe kasvuruumi tühjaks tegemise, üles harimise ja uute taimedega täis istutamisega. Kuna me palju ei kohtunud, on ainult valmis tulemus salvestatud.

Kõik kenasti läbi freesitud ja ka kastmine paika pandud. Tubli poiss.

Homme taas uus päev ja eks näe, mis see toob. Homseni!

Päev üksteist

Äratus 6.20, väike elluärkamine ning 6.45 sööma. Võileib hinge alla ja ratta selga ning tööle. Kusjuures Liis läks juba poole seitsmest välja et auto peale saada. Taas jäi ta ilma oma hommikusöögist ning pidi leppima ainult võileibadega. Meie töö algas sellega, mis eelmisel päeval pooleli jäi, st. jätkasime kasvuhoone tühjendamist ning taimede välja kärutamist, et saaks kasvuhoonesse taas uued taimed maha panna.

Kogu selle tohutu taimepottide liigutamise mõte oligi selles, et saaks kasvuhoone tühjaks ning sinna uued taimed kasvama panna.
Vahepeal imetlesime ka kohalikke hiiglasi, kes neil siin tühja kõhuga ringi roomavad ja noori tüdrukuid hirmutavad.

Taimede uueks peatuspaigaks sai õues asuv plats, kus nad pidid jääma kuni kõik maha saavad müüdud. Pildil paistab ka meie uus guru Elisabeth.

Kuna eile pildimaterjali nappis, panen täna rohkem. Kui algul oli kasvuhoone selline...

... siis pidi sellest saama hiljem selline...

... ja kui kõik vajalikud taimed olid välja viidud ning allesjäävad veerandi kasvuhoone peale tõstetud, hakkas järgmine tööprotsess. Selleks pidime põrandalt eemaldama kõik kiled ja katted, mis sinna olid laotatud ja mullapinna, mis sealt välja tuli, pidime nüüd toreda väikese bensiinimootoriga käsifreesiga kenasti läbi hakkima kaks korda ning siis veel tilgutustorud paika ja peenrad saidki enamvähem valmis.

Kasvuhoone lõpus on üks huvitav metsik võsa, mis jäi puutumata, kuna seal oli mingi vajalik taimekasvatus. Tõenäoliselt seemneteks.

Suure töötegemise vahepeal tegi Elisabeth, kellega sai kenasti inglise keeles vestelda ja kohe hulganisti küsimusi esitada, tuuri ettevõtte puukoolipoolsele osale ja rääkis, kuidas on neil lahendatud veesüsteem. Nimelt koguvad nad oma tiiki kokku kõik vee klaaskasvuhoonete katustelt ning puukooliväljadelt. Samuti kasvuhoonete sees põrandate kaudu. Kogu majapidamise all on suur torude võrgustik, mis kõik maha läinud vee ühte kohta kokku toovad. Puukooliväljade alune maa on kenasti kaldega rajatud ning kaetud kilega, mis vee välja servades asuvatesse kanalitesse toovad ja siis kenasti tiiki jooksevad.

Samuti oli põnev, kuidas nad oma emataimedelt võrsikuid said. Nimelt on emataim kenasti mullas, selle peal peenravaip ja selle peale on laotatud kiht liivaga segatud saepuru. Et ei oleks umbrohtu ning juurdumine oleks lihtsam. Lihtne ja geniaalne.

Päeva viimase otsa tegelesime vanade ja viletsate ja ülekasvanud taimede minema viskamisega. Ja neid ikka oli...

Tööpäeva lõpuks sai algul nii tühi haagis juba päris arvestatava kultuurkihi põhja.

Õhtul tagasi kodus kohtusime ka Liisi ja temagi oli oma päevaga sedakorda päris rahul. Ta käis Kittembergi maastikuehituse tiimiga eraisikule peenraid tegemas ning taimi istutamas.
Õhtu veetsime Veikoga taas linnapeal jalutades ning hiljem leidsime ka ühe päris lihtsakoelise ja koduse heurigeri koha kus värsket veini taskupärase hinnaga maitsta sai. Istusime nagu VIP-id parimates ridades ja nautisime vaadet linnale.

 Homseni, või õigemini tänaseni :)

Kümnes päev

Üle pika aja on kätte jõudnud päev, millal saab taas tööle minna. Kuna eilne püha tähendab koolilastele veel ühte lisapäeva, on kool ja seega ka köök, jätkuvalt suletud. Hommikukohv ja võileib hinge all, ilmusime poole kaheksast tööle. Esimeseks tööks saime juba kodust tuttava maa kaevamise. Vaja oli kaevata üles üks peenar suures kasvuhoones. Peenar umbes 1.60m lai ja 30m pikk (ükspäev peaks kasvuhoone ära mõõtma).

 Kahele suurele eesti mehele polnud see mingi töö ja tunni pärast olime jälle käsi püsti tööd küsimas. Täna ennelõunal töötasime teise mehe käe all. See mees tegeles kõige lilledesse puutuvaga ja nii andis Gerald meile järgmiseks tööks hiigelpikkade liiliate lõikamise. Neile oli parasjagu kiire tellimus ja nii meie lõikasime ja viisime Geraldile lilled ning tema tõmbas varred puhtaks ja pakkis kenasti sisse.

 Ta ütles et lilled müüakse aiandusfirmadele edasimüümiseks ja hind on 1.10. Lõpphind pidi kuskil 2,8 - 3 euri olema. Küsimuse peale, kas järgmine aasta kasutatakse jälle samu sibulaid, saime vastuseks et ei, kõik läheb minema viskamisele ja järgmisel aastal kasutatkase jälle uusi. Teisel ja edaspidistel aastatel enam nii pikki ei pidavat saama. Töö konti ei murdnud ning varsti olime ka sellest jagu saanud. Uue töö küsimine pani pealiku pead sügama aga kimbatus ei kestnud kaua sest me just ennist olime nii hästi ennast kaevamises näidanud ja seda tööd me nüüd jälle saime.

Sooja ilmaga on kasvuhoones kaevamine päris palav töö ja raamide, restide ja torude vahel ka mitte kõige mugavam. Tegime vahepeal pausi ja luusisime aiandi masinapargi juures ringi. Päris põnevaid masinaid oli seal.

Siiski, enne keskpäeva olime ka selle töö seljatanud ning saime uuesti juba vana tuttava Reinhardi käsutusse. Teemaks oli kasvuhoone tühjendamine sinna viidud taimedest. Kogu kasvuhoone põrand oli täis erinevaid maitsetaimi ja lilli ning kuna oli aeg sinna kasvuhoonesse panna paprikat ja tomatit, pidi nüüd selleks ruumi tegema ja potid õue laiali laotama. Lähipäevadel asetleidvaks lahtiste uste päevaks pidi aga kõik olema korralikult ja kindlas järjekorras pandud. Samuti oli meie ülesandeks taimepotid enne väljaviimist üle vaadata ja eemaldada neist umbrohud ning hukka läinud taimed. Kogu selle projektiga tegeles meie järgmine juhendaja, preili (või proua) Elisabeth. Seda tööd tegimegi kuni tööpäeva lõpuni ning jätkame ka homme.
Kodus kohtusime ka liisiga, kes tuli oma esimeselt tööpäevalt kohast, kus ta terve siinse aja edaspidi peab olema. Ta ei kõlanud just kõige positiivsemana, eriti arusaamise ja keele koha pealt. Inglise keelt ikka ei oska siin inimesed ja kohe on suhtlemine keeruline. Töid sai ka tema erinevaid proovida, kuigi ilm oli selline heitlik, päikest ja vihma vaheldumisi. Loodetavasti läheb tal asi paremaks ja suhtlemine libedamaks.
Õhtul tegime vana head kodust makaroni hakklihaga ja hiljem vaatame eurovisiooni.

Üheksas päev

Taas päev, mis ise vaja ära sisustada. Hommikul pikem uni ja siis IT tunnike ning kui väljas päike juba tõsiselt aknast sisse hakkas paistma, asusime mõtlema, mida ülejäänud päevaga teha. Liis tegi kiire otsuse ja kimas välja kooliaeda päikese kätte. Me Veikoga võtsime rattad ja läksime linna vaatama, kas äkki mõni pood lahti on. Alles oli pühapäev, mil kõik kauplused kinni on ja kuna oli kohalik püha, olid ka sellel esmaspäeval kõik kohad kinni. Istusime siis esimesse kohvikusse maha ja mõtlesime veiniklaasi taga mis edasi teha. Otsustasime minna lihtsalt rattaga linna serva poole vaatama, äkki on mõni suurem tankla seal. Sõitsime ja sõitsime kuni teeviit näitas järgmist linnakest 4km. Mis seal ikka, lähme vaatame. Tee viis läbi mäekuru ja sõit oli meeldiv.

 Mõned peatused, et vaateid nautida ja siis keerasime vaatamisväärsustega tutvuma. Ette jäi Kronseggi linnus ja pärast kümmet minutit väga higist mäkketõusu, olimegi linnuse juures. Vanust sellel 750 aastat ja vaatamata oma kõrgele eale nägi ta väga kõbus välja.

Siis jätkasime oma teekonda Schilterni linnakese poole. Tee aga kippus hinge seest võtma. Õnneks oli tee käänuline ja nii sai enne iga kurvi hellitada lootust, et ehk oli see viimane tõus ja edasi läheb kergemaks - ei läinud. Kogu 2km oli ülesmäkke ja isegi nii heas vormis ja trimmis poisid nagu me oleme, pidime vahepeal väikese hingetõmbe võtma. Kohale me igatahes saime. Linnake, nagu nad kõik siin, ilus ja puhas ja inimtühi. Sõitsime linnast läbi ja leidsime teeviida, mis lubas tagasi kodulinna läbi viinamarjaväljade viia, selle võtsimegi ja nagu lubatud, nii ka oli. Olime päris kõrgele roninud ja need 7km, mis meil tuli sõita, oli täis kauneid vaateid lähedalasuvatele viinapuuvälju täis mäekulgedele ja all asuvatele linnakestele.

Sõit kestis masendavalt vähe aega, kuna me väntama ei pidanud siis kulus kogu tähelepanu pidurdamisele ja seda me pidime tegema hoolega. Laskumine oli nii terav ja kiire, et allajõudes olid meil kõrvad lukus. Aga juba enne kui alla jõudsime, lubasime seda teed veel kindlasti sõita. See oli lihtsalt nii äge. Õhtul võtsime ette esimese ühise käigu kohaliku veinikultuuri A-sse ja O-sse - heurigeri. Kooli läheduses on üks tore koht, Weinschlössl, kus me muidugi Veikoga juba eelluuret oleme teinud. Täna õhtul siis ühine pidulik söömaaeg ja kenasti sai see ka jäädvustatud (kroonikakirjutajana jäin mina objektiivi valele poole).
Peale seda natuke veel kodus tiksumist ning tuttu me läksimegi (homme varajane äratus).