Teisipäev - 3 päeva veel

Hommik oli raske. Esimest korda siin oldud aja jooksul ei tahtnud hommikul  kuidagi üles ärgata. Võibolla on see seotud raske tööga aga võibolla eilse rieslinguga - mine võta kinni. Tööl saime jälle  õueprojekti. Ülesandeks kultuuristada järjekordne söötis ja rohtukasvanud maatükk ning istutada sinna salatid. Abimeheks juba tuttav pisike mullafrees, mis selle tüki tunni ajaga täiesti saagilootust andvaks põllulapiks muutis. Tassisime taimi täis kassettid põllu äärde ning kerisime aianööri lahti. Kõik peab ikka korralikult risti ja põiki sirge ja ühesuguste vahedega olema.

peale lõunasööki saime selle ülesande valmis ning jätkasime eelmise õhtu projektiga ehk maamandlite potistamisega. Torkasime need huvitavad taimed pottidesse ning toimetasime need siis õue päikese kätte ning vihmutite alla kosuma.

Tundub, et täna oli majandis tõeline õppepäev ning ka meie alati nii vabalt tööd leidvad juhendajad, eriti Reinhard, tegelesid õpilastega ja meil kippus töö otsa saama.

Saime veel õues juba tuttavale maalapile taimi juurde istutada. Seekordseks õnnelikuks osutusid kapsataimed, millele oli kasvamiseks vaja tugesid!!! Sordi nimeks Walking stick. Oli tõesti kõrge taim.

Tööd küsima minnes nägime taaskord (või tahtsime näha) Reinhardi silmis väikest kimbatust ning uueks tööks saime taimede kastmise. Kastsime siis taimi pool tundi.

Siis tegin natuke spionaazi ka, kuna nägin laual 2010 soovitussortimendi nimekirja, tahtsin seda endale ka - igaks juhuks.

Ja niimoodi see päev lõppeski. Tervelt 15 minutit varem, kui tavaliselt. Väntasime koju, imetlesime majahoovides lilli ning otsisime lõpuks jahutust sellest 30 plusskraadist oma residentsi kivist seinade vahel.

Homseni.

Esmaspäev 07 juuni

Täna hommikul tööle jõudes avanes pilt eelmiste päevade ürituse jäänukitest. Kõik kohad olid alles täis laudu ja pinke ning inimesed lonkisid sihitult mööda majapidamist ringi. Korra tundus, et ega keegi tööd küll teha ei viitsi. Meid pandi müümata jäänud taimi komposti loopima, kuna tomatitaimede jaoks on juba liiga hilja ja enam ei osta neid keegi. Eks suurtes majandites tuleb ikka ületootmist ette.

Päeva edenedes läks elu ka rohkem käima ja toimekad transamehed korjasid mööbli ja taara kokku ning viisid minema. Meie ülemuseks on nüüdseks jäänud ainult Reinhard, kuna Elisabeth lahkus täna varahommikul soome poole. Nädalane õppereis Yväskyläs koos vaba nädalavahetusega Helsinkis. Ta lubas pühapäeval ka Tallinnasse korra minna, et vaadata seda maad, mida me siin nii suure hoolega kiidame. Siinkohal üleskutse, et kui kellelgi on vaba päev ja isu inglise keelt rääkida, võiks minna linna näitama. Ta korraldas meile nii suurepäraseid külastusi et hea oleks talle samaga vastata. Koolipoolsed esimese nädala väljasõidud jäid nendele külastustele kordades alla.

Nagu öeldud ennelõunal läks elu käima ja juba saime tõsisemat tööd. Meid saadeti välja köögiviljapõllule, kus pidime ühe söötis põllulapi muutma kõrvitsa ja zukini peenraks. 

Tööprotsess oli väga huvitav ja taas hämmastavalt töövaene. Lihtsalt sõitsime juba tuttava pisikese freesiga umbrohu puruks ja kõik. Võiski kultuuristama hakata.

 Edasi hakkas Veiko istutama ja minu ülesandeks jäi kõik ülejäänud köögiviljapeenrad freesiga üle käia. Ridade vahe oli parasjagu sellise laiusega, et sai freesiga vahelt läbi sõita ja umbrohu ära peenestada.

 Väga mugav ja suhteliselt kiire rohimine. Pärast vaja veel taimede vahelt pisut kõblaga aidata ja ongi põld ilus. Igatahes suutsin selle tööga õhtuks valmis saada.

Veiko sai ülesandeks taas juba tuttavat tööd teha ja potistas selliseid huvitavaid taimi nagu maamandlid - erdmandeln. Taimed mis moodustavad mandlimaitselisi pähkleid juurte külge. Väga huvitav.

Nii see päev mööduski ja midagi eriti uut ja vaimustavat me korda ei saatnud. Õhtu kodus arvutis ja homme taas uus päev ja uus töö - loodetavasti.

Pühapäev

Esimene täiesti puhtavereline puhkepäev, kus me ei teinud mitte midagi. Käisime kooli aias päikest võtmas ja kaarte tagumas.

21. praktikapäev

Laupäev. Päike paistab ja ilm tõotab tulla mõnus ja soe. Lubasime juba enne kaheksat olla E. juures, et minna uudistama tema isiklikku väikest puukooli. Kolmveerand kaheksa veeresime kohale ning istusime ümber tema armsasse väikesesse toyotasse, aastast 92. Tema puukool asus ta poissõbra vanematekodus ja oli tõesti väike, nagu ta oli öelnud. Kasvatas ta ainult õunapuid, pirne, sõstraid ja maasikaid. Kõik vanad maasordid ja kasvatusmeetod loomulikult öko. Kahjurite tõrje puha looduslike tõmmistega 2 korda nädalas. Hästi palju on tehtud käepärastest vahenditest ning suhteliselt väikeste kulutustega.

Sõstra ja maasikataimedele on eraldi peenar, kus kasvavad ainult emataimed, mille eesmärk ongi ainult paljundusmaterjali toota.

Kogu puukool on väike ja suhteliselt tagasihoidliku toodanguga aga piisav, et anda väike palgalisa ning hoida ennast tegevuses. E. ütles et ei puukool ega aednikuamet üldse ei ole selleks, et raha teenida vaid ikka selleks et see talle meeldib ning ta muuga tegeleda ei taha. Puhas fanatism. Hästi palju tehakse siin ära ainult sellepärast, et see on asi mis on südames ning milleta ei taha elada.

Lõunasöögi saime kohalikus austria peres ning see oli tunduvalt maitsvam, kui meie tavalised koolilõunad.
Peale lõunat asusime oma teise vaatamisväärsuse poole teele. E. sõber Mattias töötab firmas nimega Hümmel ning nende üheks tegevusalaks on ka viinapuude paljundamine ning tootmine. Poogitud pistikud müüvad nad kevadel kasvatajatele või suvel potistatuna igaühele.
Põhimõte iseenesest oli lihtne - emaistandik lõigatakse sügisel tagasi ning hakitakse pistikuteks. Siis poogitakse alused ja sordid spetsiaalse omega lõike masinaga. Siis pistikud vaha sisse ning kasti saepuru vahele. Kevadel kastidest välja, pintseeritakse ning vahatatakse taas.

Järgmisena lähevad pistikud juba kile ja kastmistoruga varustatud peenrasse. 5cm vahega torgitakse pistikud maha ja sügiseks saavad nad taas korralikud võrsed külge.

Sügisel lõigatakse taimed maa seest välja, kärbitakse taas, vahatatakse kolmandat korda ning seejärel potistatakse ja pannakse müügiplatsile.

                                          

Vaatasime veel üle spetsiaalsed haakeriistad traktorile, millega erinevaid töid puukoolis teha saab, vahetasime firmaomanikuga kontakte ja lubasime saata eestis kasvatatavate viinapuude pistikuid neile katsetamiseks.

Päev oli pikk ja hariv ning lõpetuseks läksime veel Kremsi linna, kus oli veinikeldrite väike festival. Linna tavaliselt elutud ja inimtühjad tänavad olid äkitselt sagivaid inimesi täis ning iga teise maja juurde oli tekitatud  istumiskohad, kus inimesed istusid, sõid ja jõid ning ajasid juttu. Tore oli taas näha kui sõbralikud on inimesed.  Seal lauataga, kus pisut ruumi on, istutakse maha ja varsti on kogu laudkond juba rõõmsas jutuhoos üksteisega. Meiegi istusime ühe paari kõrvale laua taha ja vestlesime nendega mõnusasti ja pikalt erinevatel teemadel. Oli väga tore.

Homme pühapäev ja polegi mingeid plaane. Võtame päikest:)

Reede 04 juuni

Täna algab aiandis lahtiste uste päev. Siin on komme igal aastal teha üks päev, millal igaüks võib tulla ning vaadata ringi aiandis, kuidas tehakse tööd ning osta ka taimi etteantud valikust. Tavaliselt müüakse taimi ainult edasimüüjatele ning eraisikul ei ole võimalik midagi siit osta. Hommikupoolik tehti veel viimaseid ettevalmistusi. Korrastati hoonete ümbrust, liigutati suuri taimi ning seati üles müüdav taimevalik. Samuti tekitati sisehoovi väike kohvik, kus hakati müüma külastajatele juua ning kehakinnitust. Tore oli vaadata, kuidas lihtsate vahenditega korraldati taimede vahele hubane kohvik. Müümisega hakkasid tegelema kooliõpilased.

Kohalikud töötajad katsusid samal ajal tegeleda edasi oma igapäevaste töödega, kuid päeva ennelõunane osa kulus ikkagi selgelt ainult majapidamise kenaks tegemise peale. Veiko tõstis kasvuhoonetes taimed ilusasti ritta ning sidus üles veel nöörideta taimi. Hiljem sai ta endale vastutusrikka ülesande puhastada pikast rohust aiaääred ning kasvumajade küljealused.

Mina tegelesin koos Elisabethiga edasi tema kallite maitsetaimede emataimede ümberpotistamisega et saada korda see nurgake, kus nad pidid lõpuks ilusasti sirgetes ridades ja siltidega varustatult seisma hakkama.
Uksed avati peale lõuna, kuskil kahe-kolme ajal ja töö jätkus uudishimulike pilkude all. Saan aru miks kohalikud töötajad ei olnud just erilises vaimustuses sellest päevast. Inimesed käisid ringi igal pool, uurisid kõike ning pärisid kogu aeg midagi. Olin õnnega koos, et ma ei pidanud üksi töötama, sest küsimustele vastamisega oleksin ma väga hädas olnud. Kui E. vahepeal ära käis ja keegi mult midagi päris, vastasin jah või ei, lootuses et mul on 50% tõenäosus õieti vastata ning eriti suurt arusaamatust õnneks ei tekkinud. Vahepeal oli küll selline tunne, et kui inimesed jälle hulgakesi kuskilt välja ilmusid, võtan fotoka ja teesklen et olen üks nende hulgast. Veikol oli asi sama hull või isegi hullem, kuna ta töötas kasvuhoones üksinda ja sidus oataimi üles. Pidevalt üritasid inimesed ta käest midagi pärida ning ta pages ka aiandi tahaotsa meie juurde vahepeal mõtteid koguma.
Aiand oli avatud kauem kui tavaliselt, kella kaheksani ning E. oli see, kes pidi selle päeva õhtuni kohapeal olema ning aitama õpilasi ning õpetajaid kauplemisega. Aitasime samuti, ilm oli ilus ja tegelikult oli huvitav päev. Poole seitsme paiku saime me oma töö valmis ning liitusime lõbusa suminaga kohvikus, kus olid peamiselt järgi jäänud aiandi ja kooli inimesed. Võtsime ka bratwursti ja istusime mõnusasti oma kohvikus.

Kõrvalasuva Hadersdorfi lossi aias toimus ka laat ning käisime kaemas, mida seal ka pakutakse. Müüdi taimi loomulikult, käsitööd ja tehti puuskulptuure. Täpsemalt oli seal üks mees, kes kauples puidust seentega ning näitas samas, kuidas nende valmistamine käib. Selline väiksemõõtmeline laat oli.

Peale aiandi lukustamist läksime veel linna ja istusime kohalikus pubis. Meesterahvas, kes seal majandas oli muljetavaldavalt hea mäluga mees. Piisas vaid nägu näidata, kui juba tuli uus jook, sama mis eelmine ning lõpus arvet tasudes, arvutas ta summa peast kokku. Arve tasumine käib mõnusalt koduselt tavaliselt. Kui laua ümber on mitu inimest, on vaikimisi kombeks, et makstakse eraldi. Siis istub peremees samuti laua äärde ja hakkab ükshaaval küsima, mida keegi võttis ning summa lüüakse paberil kokku ja saab makstud. Tundub et tipi andmise kommet siin väga pole ja keegi käsi õieli ootama ei jää. Piisab ainult sellest, kui annad suurema raha ja ütled aitähh ning selle peale raha tagasi ei anta.
Homme on plaan vaba päev kulutada E. puukooli vaadates ning samuti lubas ta organiseerida ringkäigu firmasse, kus üks osa ettevõttest on viinapuukool.

Neljapäev

Viimased päevad on päris kiirest möödunud ja tundub, et ka homme ei pruugi mahti saada arvuti taha istuda, niisiis katsun ikkagi ühe päeva tegemised kirja saada.
Täna on siin riiklik püha ning midagi ei toimu. Kõik on suletud ning inimesi tänavatel samuti näha ei ole. Meie plaan oli minna Elisabethi juurde ning tema poissõbraga külastada ühte veinitootmis talu. Leppisime kokku, et ühe ja kahe vahel jõuame nende juurde Gedersdorfi. Hommikupoolik möödus rahulikult mittemidagi tehes ja peale lõunasööki ajasime oma rattad jälle vihaseks ning põrutasime minema. 20 minutit hiljem olimegi kohal ning tutvusime juba Marcusega. Meie võõrustajad haarasid samuti rattad et sõita meiega kuskile kõrgele mäe otsa,  näitamaks suurepäraseid vaateid ja veel midagi. Tee üles oli kohati päris raske aga mitte midagi hullu. Vaated läksid tõepoolest järjest paremaks. Poole tunniga jõudsime ühe varjulise viinapuuvälja juurde ning seal oligi me peatus. E. tahtis meile näidata oma pisikest kollektsiooni õunapuudest ning viinapuudest. Looduslikult oli koht äärmiselt hea ja maatüki nurka oli pisike aiamajake mahutatud, et saaks töötegemise vahepeal ka pisut mõnuleda.

Viinapuid uurides leidsime neilt jahukastet ning saime uhkusega rääkida, et meil eestis sellist muret pole. Neile aga on see päris suur probleem, kuna haigus mõjutab saagikust.

Mäest alla oli sõit puhas mõnu ja kestis vaid mõne minuti. Laskusime alla kitsaid teid mööda, mis olid kaetud kivisillutisega ning mida ääristasid väiksed majakesed, milles asusid mäekulgede sisse kaevatud pikkade käikudega veinikeldrid.

Marcus töötas ühes veinifarmis, kellel oli viinamarjade all 15 ha maad aga nad ostsid veinitegemiseks sisse veel 50ha jagu viinamarju ning valmistasid igal aastal 200 000 liitrit veini. Hoone oli seest nagu piimakombinaat. Suured plaaditud pinnad ning kõikjal roostevabad tünnid. Liikusime läbi laoruumide veini hoiuruumi ning sealt edasi veinivalmistamise osasse. Tehnika oli muljetavaldav ja kogu veinitegemise protsess tundub ikka päris keeruline teadus. Muudkui pumpa vedelikku ühest tünnist teise ning puhasta ning siis jälle pumpa ja puhasta ning järgmisena juba käärimisprotsess jälle uutes tünnides.

Tammepuust vaatides seisab alati punane vein. Punast veini tehaksegi pisut teistmoodi kui valget. Kui valge veini jaoks pressitakse marjad, filtreeritakse ning vein hakkabki käima siis punase veini jaoks peavad puruks pressitud marjad koos vedelikuga tükk aega seisma, kuna punase värvi annab veinile marjakest. Punasest marjast otse pressitud mahl on läbipaistev aga kui see seisab koos kestadega siis muutub punaseks.
Valget veini tehakse kõige rohkem sordist Grüne Veltliner ja alla veinitünnide vahele jõudes hakkasime seda ka kohe proovima.

Marcus tõi üksteise järel neli erinevat veini, mis kõik tehtud ühest ja samast sordist. Maitsed olid kõik erinevad. Maitse erinevused tulevad peamiselt marjade korjamise ajast, kuna sellest sõltub nende suhkrusisaldus. Igal juhul on igas tünnis veinil erinev maitse, isegi kui kõik on tehtud täpselt ühtemoodi.
Tegime veel ringi veinikeldris, kus tammevaatides tõmbas punane vein ning seisis ka hulganisti vanu pudeleid, millele juba korralik kiht keldrisvammi peale tekkinud.

Proovisime veel erinevaid veinisorte - ka magusaid sorte, nagu chardonnay ja riesling ning ka peremehe isiklikku eripruuli eriti magusast veinist, mida nad siin nimetavad "pükste avajaks" ning seda võeti otse tünnist spetsiaalse riistapuuga.

Proovisime ka sekti. Sektiks nimetatakse austrias vahuveini. Huvitav fakt on veinide kohta siin veel see, et lõviosa villitakse pudelitesse keeratava korgiga ja see pole üldse mitte halb asi vaid vastupidi - kork on neutraalne, ei anna lisamaitset ning ei hakka kunagi läbi andma. Enamus euroopast pidi olema teel keeratava korgi poole.
Peale seda väga huvitavat ringkäiku, läksime ka kohalikku heurigeri sööma koos Marcusega, kuna Elisabeth läks mingile kontserdile. Järgmised paar tundi käkerdasime oma napi saksa keele oskusega juttu ajada ja saime minuarust enamvähem sellega ka hakkama. Kohalikust aktsendiga hakkab kõrv juba ära harjuma ning üle poole jutust on juba täiesti võimalik aru saada.
Sellega põhimõtteliselt see päev ka lõppes. Koju jõudsime päris hilja ja järgmine hommik algab aiandis lahtiste uste päev.

Päev 18

Arche Noah - http://www.arche-noah.at/etomite/index.php?id=52
Hommikul esimese asjana, kui vihmast märgadena kohale jõudsime, läksime Reinhardiga kaasa vaatama seda kuulsat kohta, mille jaoks nad nii palju taimi toodavad ning millest nii sageli räägivad. R. tüdruksõber oli kohe lahkesti nõus meile sellest rääkima. Tegemist on suurelt jaolt isemajandava eraettevõttega, mis hõlmab endas päris suurt hulka liikmeid ning koostööpartnereid.  Ettevõtte põhieesmärk on vanade maasortide säilitamine ning nende kasutamise propageerimine just konkreetse taimesordi geograafilises piirkonnas. Kui uurisin, miks inimesed käivad ja ostavad neid taimi siis sain vastuseks, et vanadel sortidel on alles head maitseomadused ning neid pole aretatud nt säilima ning transporti kannatama. Kuna nad ise kasvatavad taimi ainult inimestele näitamiseks ja seemneteks siis pole neil väga suurt maad vaja. Kogu aed on kuskil 2 ha ja taimi kasvatatakse liikide kaupa peenral, igat sorti ca 2 ruutmeetrit.
PAPRIKAD -

SALATID:

Nende seemnepank pidi olema euroopa suurim ja sisaldab 3600 erinevat seemnesorti.

Visiit oli väga huvitav ja põnev kuigi pidev vihmasadu pisut segas.
Tagasi aiandis läks päev edasi suurpuhastuse tähe all kuna reedel on lahtiste uste päev ning nädalavahetusel suur festival ning oodata on palju inimesi. Veiko sai enda kätte veevooliku ning möllas sellega kohe suure mõnuga. Varsti oligi kõik puhas ja ilus.

Pärastlõunal jätkuva vihmasajuga jätkus koristamine ühes maja otsas, teises sai aga sai Veiko juba uue töö ja sidus hoolega enda varemistutatud oataimi üles.

Tegime nii suure hoolega tööd et kõik vahepeal koju läksid ning ainult Elisabeth veel kohale oli jäänud. Sellise hea käitumise eest lubas ta meile homme organiseerida külastuse ühte farmi, kus veini tehakse. Saame näha.
Homme on siin kiriklik püha ja keegi ei tööta ning poed on kinni. Täna tuleb teha veel sisseoste ja siis homne lihtsalt mööda saata. Homseni.